Viimaste ööde külmakraadid siis päris madalale langenud, aga see ei heiduta. Niikaua kui torud läbi jooksevad (vesi majja tuleb) ja hobuste jootmine lihtsamast lihtne (köögist voolikuga jootmisvanni läbi sadularuumi akna). Hetkel treeniguid hobustele pole teinud, enda ja hobuste pärast... kardan, et kaotavad  energiat  läbi külma ja ega endal kergem ole, kui mõne natukese aja pärast kinnastes sõrmed külmetama hakkavad.

Lara valmistab oma puhtuse pidamatusega probleeme. Teeb sisse, ei küsi välja, siis kui ilmad olid soojemad ei olnud seda muret. Pean miskit ümber korraldama, kuna ilmad on Lara jaoks nii külmad ja millegi pärast ei hoia teiste koerte juurde vaid on eraldunud. Tean see on suure koera puhul veidi vaevaline, kuid püüan ümber kasvatada. Proovisin eile Lauraga panna talle uue vesti, kuid mõne aja pärast lippas mööda õuet juba jälle ilma. Imestan, et miks üldse on koertele riideid vaja, kui nad neid seljas ei taha pidada. 

Õhtuti hobuseid sisse lastes voolavad nad kuidagi nagu venides, et tead perenaine, ega me igatse sinna sisse, et nii väga lahe oleks külmaga õues olla. Sama teema jätkub ka hommikul neid välja lastes. Iga kord tahavad minu kõrvalt mööda joosta, et saaks metsajooksule mind viia. Õnneks olen mitmel korral suutnud neid koertega takistada oma mõtete elluviimisel.

Sain raamatud sammalde määramiseks ning suured tahvlid õppematerjalideks eestis levinud samblike ja sammalde piltidega... jee see valmistab head meelt.

 

Elu on nagu kukelaul, üks kireb ja leidub kes kaasa laulab. Tänaste uudiste sõnaleid, et lehmalüps on lehmapiinamine... ehee naerma ajab. Ega me ei tea ette milliste inimestega üldse tulevik kokku viib. Minu jaoks lihtsalt kellegi rumal väljamõeldis. Vahel on tahtmine kõige tobedamad inimesed ja tobedamad väljamõeldised siin maa peal kuu peale saata. Nomaeivõi see lihtsalt on nii ... TOBE...
Pöördun tagasi oma tavapärase elu ja tegemiste juurde ning tunnen igat tundi ja minutit veetes oma loomade keskel saadud emotsioonide lainel. Ei ole midagi maailmas parimat, kui loomad kes ümbritsevad ning lisavad igapäeva ellu midagi uut. Nojah ka järgmisel nädalal lubab krõbedat külma. Eks jaanuarikuu on teada, krõbedate külmakraadide poolest.
Mõned õhtud oleme maadelnud ja hobuste järel pidanud jooksma neid sisse saada. Kuna ilmad väga külmad, siis pean öösiti loomi sees ja mõned kabjalised protsessivad ning siis alati peame kollektiivselt tagaajama. Ja kui need viimase jooksikud ka käes siis okei. 
Lipton on nüüd üle võtnud juhirolli staatuse ning tekkinud uued märad, kes siis püüavad iga hinnaga täku poolehoidu võita... naljakas ükskõik kui palju Teeba Liptonile silma ei heida, ikka saab tunda tõrjumist täku poolt. Anne-Mai ka püüab miilustada, aga poiss ei temastki välja.  Ahh, eks see ole loomade igapäeva olelusvõitlus.

Lõpuks lumi ja talvine kargus. Porist sai juba villand, hobused ju lausa porikäkid ning Testu üks tekk sai nöörile kuivama riputatud. Tema otsustas, et peab ennast püherdama sinna sisse. Ja see kõige ühes tükis seljas üldse ära vajus on täielik mõistatud. Kuid õnneks oli mul juba aegsasti teine tekk võtta, aga plaanin veel ühe talveteki osta. Peab neid olema. 
Harjutasime koertega inimeseotsinguid metsas, tunnistan, et siis kui Pipi oli 1,6 aastane siis ei tahtnud ta kuidagi mul inimest otsida, pigem eelistas metsa joosta, siis nüüd on vastupidine. 
Kuidas siis otsimine välja nägin Mina ja Aade hoidsime kõiki nelja koera rihmas ja siis Laura mõnguasja piiksu peale päästsime korraga ühe koera. Esimesel korral tundus, et Laura koos taskus peituvate lihapallidega polnud üldse ahvatlev, lasime siis tütrega siis kõik koerad lahti ning õhutasime ise kaasa minnes koeri inimesi otsima. Ja nii talitasime esimene ja teine kord, kolmandal korral peitsin siis ise ja mis siis juhtus... kõigepealt rihmast vabastati Pipi, kes nina maas kohe mu peidukohta tormas, teine oli Lara, kõige lahedam on see, et Pipi istub alati, kui maiust annan. Lara leidnud, siis saabus Sass ja kõige lõpuks Sohvie (tema jäi sellepärast viimaseks, sest ta annab alati peidukoha välja). Kõik koerad töötasid ninad maas ja hindasid tööd kolmandal korral väga heaks.

Hobuste intelligentsus on imetlusväärne, ühel õhtupoolikul kaera tuues ja aita kirstu kotte tühjendades ilmusid kohe kabjalised aia äärde. Eks sai siis jagatud ühes kotist ports ette. Ja nüüd ei ole muud, kui aida ukse kolks koos kriiksuva kirstukaanega on kari aia taga. Iga päev on sadanud ja maapind on ligaporine. Imestan, et suvel kuivaga kasvab kena kummelimuru, aga nii kui vihmale läheb on ainult muda. Tundub, et soojade ilmadega on muttide tegevus aktiivistunud. Hoov nende kuhjadest ,,kaunistamas" murukatet. 
Tänane hommikune äratus venis päris hilisele ajale, nojah võiks öelda, et vahel harva lastega mõne kriminulli telkust lõpuni vaadanud.

On huvitav talv, tänase ilmaga sain ikka korraliku vihmakastmise osaliseks. Metsas puukoormat peale laadides tibas seenevihma ja kui veel jäi mõned palgid peale laadida ( need on sobivasse pikkusse saetud, et oleks mul sobiv tõsta). Algas päris tihe sadu, et põka istmele istudes, sai mu püksi istmik korralikult märjaks. Hea et kannan suusapükse need kannatavad vihma, aga tööjope korralikult läbi märjaks.
Päeva ajal annan Testule tema menüü järgi mingit head müslit, milles siis biotiin ja muud sobivas koguses Ca ja Mg. Milleks biotiin - kapjadele.
Merisea poeg on parimas vormis ehk siis tervis on taastunud. Enne detsembrikuud märkasime lastega, et meriseapoeg Pigi-Vigi ei ole enam normaalses kaalus ja silmad enam nii säravad. Ja tagumiku pealt natuke silitades oleks väljendanud läbi häälitsuse valusid. Juba käis peast läbi, et on suremas. Võtsin siis googli ja toksisin siis merisea haigused otsingusse ja mis ma leidsin, et C-vitamiini vähesus söödas võib kasvavale organismile tekitada luustumishäireid.  Egas miskit, kaotada meil polnud midagi sai hakatud rohkem porgandit, kapsast ja rohkem mineraalse segurikkaid toite manustama söödas. Ja nüüd on jälle samas kaalus ning rõõmus, hüppab, jookseb ning naudib ja kisab kui nõuab miskit head paremat. 
Täna ma ratsutama ei jõudnud, sadas.

Uus aasta saabus nagu tavaliselt pere keskel ja kiirustades oluliste töödega. Hommikul hobuseid välja lastes ja eelnevalt seda väheke põkat piinanud siloveoga ja uuesti oma kohvilõunat pidama naasnud. Jõuda veel koertega metsas käia, siis see aeg kulus enam mingile dressuuri kinnistamisele vaid koertele selgitamaks, kui oluline on kuulekus ja side peremehega. Lara pubeka iga ning ind jahiks on tugevam, kui oskan ise arvata. Nii ongi, et kanad vabad, siis Lara kinni. Ja õnneks on nüüd asjad nii, et Lara on see aeg toas, toas me ei luba isegi küülikutele läheneda. Eelistan hoida teda erutumast. 
Tõin veel koorma puid, mis jäid saagimatta pime juba. Imestan alati talvel, et kuhu kaob aeg... ?
Kui kell 16 siis juba väljas videvik. Ööseks lasime hobused sisse ja õige tegu oli ka, kuna tänavu aasta algust tähistati ka kohalikus koolimajas ning seejärel olles vaadanud keskköö ajal ümbrust siis raketivalgusest tekkinud kuma järgi oli selle aastane ilutulestik võimsam võrreldes eelnevate aastatega. 
Kella 1 paiku piilusin korra sadularuumi, et kas koerad alles jah õnneks alles. Neljast koerast kolm kartsid korralikult, murdsid lausa tuppa ja enne toast neid välja ei lasknud, kui ilutulestik möödas. Ega me neid mujale ei saatnud, kui nende endi asemetele.

Super aastalõpu sügis-kevadine ilm soosis täna meie 4 tunnist ratsamatka läbi viima. Olles hommikul käinud koertega tunnisel jalutuskäigul, siis kaks koera Pipi ja Lara astusid üle minu keeldudest. Sai siis nii tehtud, et Pipi pidi jääma koju. Viimastel aegadel on juhtunud on ka seda, et kõiki neli koera ennast kaasa sokutanud. Nii on raske nendega, Pipi ja Lara kaovad silma alt, sisi eelistan et pean veel teismeeas olevat koera veel palju koolitama. Hetkel Laral teismeiga pulbitsemas hinges, metsas olles ei kuuletu mulle üldse. Ja see nõuab pidevat tööd ja tähelepanu. Ühe jahikoera kasvatamine korralikuks kuulekaks nõuab pidevat tööd. 
See selleks, hobustega kappasime Keo külasse ja möödusime ühest hobusekasvataja talust, kust siis väike mingi terjer ühines saatjana nautides hobuste seltskonda vahepeal püüdis mängida varssadega, kes siis emmede kõrval õppisid oma tulevast ametrit. Keo külast on võimalus läbi metsa minna purku taha ja kuna plaanitud polnud meil Purku külasse minna vaid suuna võtsime Järvakandi mõisa varemetele ja sealt jäle edasi keldrite juurde ja lõpuks kabeli juurde. Suurte ekslemistega leidsime veel miskit mida nägin selles piirkonnas esmakordselt. Lahe kelder oja kaldal. Rääkisin kõigi nende objektide kohta loo, mida mina olen kuulnud. 
Koer Telli, kes meid saatis jäi hätta kraavi ületamisega mis muidugi suurte sadude järel täitunud veega. Olen oma koertega harjunud, et nemad iseseisvad, et kui soovis kaasa tulla peab ikka ise hakkama saama.  
Kui juba Sobli alla jõudsime oli lastel juba paigad tuttavad. 
Nautisin Tassa lõdvestumisi ja jälgisin ühtlasi Teeba käitumist. Hea meel hobuste üle, kes nautisid sama moodi meiega ratsutamist. SUPER .. SUPER .. SUPER PÄEV