Uus aasta saabus nagu tavaliselt pere keskel ja kiirustades oluliste töödega. Hommikul hobuseid välja lastes ja eelnevalt seda väheke põkat piinanud siloveoga ja uuesti oma kohvilõunat pidama naasnud. Jõuda veel koertega metsas käia, siis see aeg kulus enam mingile dressuuri kinnistamisele vaid koertele selgitamaks, kui oluline on kuulekus ja side peremehega. Lara pubeka iga ning ind jahiks on tugevam, kui oskan ise arvata. Nii ongi, et kanad vabad, siis Lara kinni. Ja õnneks on nüüd asjad nii, et Lara on see aeg toas, toas me ei luba isegi küülikutele läheneda. Eelistan hoida teda erutumast. 
Tõin veel koorma puid, mis jäid saagimatta pime juba. Imestan alati talvel, et kuhu kaob aeg... ?
Kui kell 16 siis juba väljas videvik. Ööseks lasime hobused sisse ja õige tegu oli ka, kuna tänavu aasta algust tähistati ka kohalikus koolimajas ning seejärel olles vaadanud keskköö ajal ümbrust siis raketivalgusest tekkinud kuma järgi oli selle aastane ilutulestik võimsam võrreldes eelnevate aastatega. 
Kella 1 paiku piilusin korra sadularuumi, et kas koerad alles jah õnneks alles. Neljast koerast kolm kartsid korralikult, murdsid lausa tuppa ja enne toast neid välja ei lasknud, kui ilutulestik möödas. Ega me neid mujale ei saatnud, kui nende endi asemetele.