Lõpuks lumi ja talvine kargus. Porist sai juba villand, hobused ju lausa porikäkid ning Testu üks tekk sai nöörile kuivama riputatud. Tema otsustas, et peab ennast püherdama sinna sisse. Ja see kõige ühes tükis seljas üldse ära vajus on täielik mõistatud. Kuid õnneks oli mul juba aegsasti teine tekk võtta, aga plaanin veel ühe talveteki osta. Peab neid olema. 
Harjutasime koertega inimeseotsinguid metsas, tunnistan, et siis kui Pipi oli 1,6 aastane siis ei tahtnud ta kuidagi mul inimest otsida, pigem eelistas metsa joosta, siis nüüd on vastupidine. 
Kuidas siis otsimine välja nägin Mina ja Aade hoidsime kõiki nelja koera rihmas ja siis Laura mõnguasja piiksu peale päästsime korraga ühe koera. Esimesel korral tundus, et Laura koos taskus peituvate lihapallidega polnud üldse ahvatlev, lasime siis tütrega siis kõik koerad lahti ning õhutasime ise kaasa minnes koeri inimesi otsima. Ja nii talitasime esimene ja teine kord, kolmandal korral peitsin siis ise ja mis siis juhtus... kõigepealt rihmast vabastati Pipi, kes nina maas kohe mu peidukohta tormas, teine oli Lara, kõige lahedam on see, et Pipi istub alati, kui maiust annan. Lara leidnud, siis saabus Sass ja kõige lõpuks Sohvie (tema jäi sellepärast viimaseks, sest ta annab alati peidukoha välja). Kõik koerad töötasid ninad maas ja hindasid tööd kolmandal korral väga heaks.