Super aastalõpu sügis-kevadine ilm soosis täna meie 4 tunnist ratsamatka läbi viima. Olles hommikul käinud koertega tunnisel jalutuskäigul, siis kaks koera Pipi ja Lara astusid üle minu keeldudest. Sai siis nii tehtud, et Pipi pidi jääma koju. Viimastel aegadel on juhtunud on ka seda, et kõiki neli koera ennast kaasa sokutanud. Nii on raske nendega, Pipi ja Lara kaovad silma alt, sisi eelistan et pean veel teismeeas olevat koera veel palju koolitama. Hetkel Laral teismeiga pulbitsemas hinges, metsas olles ei kuuletu mulle üldse. Ja see nõuab pidevat tööd ja tähelepanu. Ühe jahikoera kasvatamine korralikuks kuulekaks nõuab pidevat tööd. 
See selleks, hobustega kappasime Keo külasse ja möödusime ühest hobusekasvataja talust, kust siis väike mingi terjer ühines saatjana nautides hobuste seltskonda vahepeal püüdis mängida varssadega, kes siis emmede kõrval õppisid oma tulevast ametrit. Keo külast on võimalus läbi metsa minna purku taha ja kuna plaanitud polnud meil Purku külasse minna vaid suuna võtsime Järvakandi mõisa varemetele ja sealt jäle edasi keldrite juurde ja lõpuks kabeli juurde. Suurte ekslemistega leidsime veel miskit mida nägin selles piirkonnas esmakordselt. Lahe kelder oja kaldal. Rääkisin kõigi nende objektide kohta loo, mida mina olen kuulnud. 
Koer Telli, kes meid saatis jäi hätta kraavi ületamisega mis muidugi suurte sadude järel täitunud veega. Olen oma koertega harjunud, et nemad iseseisvad, et kui soovis kaasa tulla peab ikka ise hakkama saama.  
Kui juba Sobli alla jõudsime oli lastel juba paigad tuttavad. 
Nautisin Tassa lõdvestumisi ja jälgisin ühtlasi Teeba käitumist. Hea meel hobuste üle, kes nautisid sama moodi meiega ratsutamist. SUPER .. SUPER .. SUPER PÄEV