Elu on nagu kukelaul, üks kireb ja leidub kes kaasa laulab. Tänaste uudiste sõnaleid, et lehmalüps on lehmapiinamine... ehee naerma ajab. Ega me ei tea ette milliste inimestega üldse tulevik kokku viib. Minu jaoks lihtsalt kellegi rumal väljamõeldis. Vahel on tahtmine kõige tobedamad inimesed ja tobedamad väljamõeldised siin maa peal kuu peale saata. Nomaeivõi see lihtsalt on nii ... TOBE...
Pöördun tagasi oma tavapärase elu ja tegemiste juurde ning tunnen igat tundi ja minutit veetes oma loomade keskel saadud emotsioonide lainel. Ei ole midagi maailmas parimat, kui loomad kes ümbritsevad ning lisavad igapäeva ellu midagi uut. Nojah ka järgmisel nädalal lubab krõbedat külma. Eks jaanuarikuu on teada, krõbedate külmakraadide poolest.
Mõned õhtud oleme maadelnud ja hobuste järel pidanud jooksma neid sisse saada. Kuna ilmad väga külmad, siis pean öösiti loomi sees ja mõned kabjalised protsessivad ning siis alati peame kollektiivselt tagaajama. Ja kui need viimase jooksikud ka käes siis okei. 
Lipton on nüüd üle võtnud juhirolli staatuse ning tekkinud uued märad, kes siis püüavad iga hinnaga täku poolehoidu võita... naljakas ükskõik kui palju Teeba Liptonile silma ei heida, ikka saab tunda tõrjumist täku poolt. Anne-Mai ka püüab miilustada, aga poiss ei temastki välja.  Ahh, eks see ole loomade igapäeva olelusvõitlus.