Silorull ja hobuparaad...
See on lahe pilt olles karjamaale sisenenud silorulliga on hobud karjamaa ääres ootamas. Hakkates koha poole liikuma on nad jagunenud hanerivvi, kes siis kõige ees üritab ikka mõne hamba täie naksata. Kui siloga lõplikult kohale jõudnud, kus siis on rüselemist, püüan kiirelt eemaldada kile. Samas jälgin, et keegi hobustest liigse agarusega oma peaga vehkides ei tekita mulle vigastusi.
Nad on nii kannatamatud nagu väiksed lapsed jõulukuuse all. Muidu kui silo lõplikult lahti pakitud on karigi maha rahunenud.

Koolivaheaeg möödus kiirelt ja iga päev trenni tehes, kusjuures ma kogesin üle pika aja hobusega koos kukkumist. See kord ainult üks suur sinikas põlve sise küljel (jäi hobuse külje alla), eriti hullu midagi. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, lihtsalt juurikas oli vale koha peal.
Oh jah, koolivaheaeg läbi ning lastel homsest jälle kooli tee jalge all. Kui lapsed koolis, siis mul kohtumine kohaliku valla loomaarstiga. Mõned protseduurid hobustele ja koertele. Koertega jah säärane lugu, nädal tagasi võtsid kahe peale kähriku rajalt maha. Kiitsin koeri, et sellise töö ära tegid. Avastasin mõned nädalad tagasi, et kanaread on hõrenenud...
Küsimus oli juba päeva korda kerkinud kuhu kadunud või kes on varastanud (ei mõelnud kahe jalgseid). See selleks, kuid üks kaotas küll elu, aga nüüd ilmus nugis silma piirile. Juba mõned päevad tagasi hakkasin uurima millist koera juurde võtta, kes oleks hea väike kiskjate eemale peletajaks. Ise ei jõua ju kogu aeg passida nurga taga, kes või mis kusagilt välja ilmub. Kui kord maitse suus, ega siis rahu anta. Sellepärast siis koer võtta, kes oskab kiskjalistele jahti pidada.

Koolivaheaeg
Kui eile viibisin tööl, siis täna kodus. Käisin tütre, koera ja kahe hobusega metsas.
Ooo, super missugune erutus hobustel, Teele pruuskas ja üritas kiirendada sammu. Proovides aeg ajalt sammu allüürilt galopile tõusta, kuid ma ei lubanud. Rahustasin, mu sooviks on alati, et hobune oleks hästi lõdvestunud. Kui ma muid elemente hakka tegema. Tänase trenni pealkirjaks oli maastikusõit. Hobused kaifisid igat sorti hüppeid, eriti maha langenud puud, eemalt nähes on need võimalikult kiirelt ning puhtalt ületada. Ise analüüsisin igat hüpet, mida hobune sooritas, kuna iga hüppe järel kontrollin ka enda istakut. Kui siis tunnikese metsas veedetud ning suund platsile võetud. Ületasime platsi takistusi, hobused olid hästi elevil ning töötasid meelsasti kaasa. Lõpus soojendus ringe tehes tekkis aeg ajalt Teelel veel tahtmist minna hüppama. Vägisi sai hoitud teist tagasi.
Katist ma ei räägi, ta on hüppamises vana kala. Ei ole ma nõudnud suurt, kuid meeleldi hüppab. Tal juba ka vanust 12 aastat.
Hobustele tekid selga ning siis lauta sooja. Homme siis ka uuesti välja.

Täna oli ülepika aja kena ilm. Sai palju koristatud ning hobustega suheldud.
Tegelesin iga hobusega individuaalselt.
Imetlesin järjekordselt koera erakordset tarkust.

Leidsin endale uue kirjanduse, mis seletab lahti hobuse sise maailma. Kuigi ma tunnetan mingi ürgse vaistuga, ma ei ole seda suutnud panna sõnadesse.
Nüüd kus ma leidsin kirjastus Pilgrimi raamatuletilt värskelt ilmunud " Ühenduses hobusega " elutarkus mida jagavad hobused autoriks inglanna Margrit Coates.
Olen alati hämmingus, kui näen inimestes hirmu hobuse ees. See on minu jaoks kummaline, mis toimub. Alati küsin, et miks nad kardavad? Otsese kontakti loonud, selgub hirmupõhjus. Aukartus selle kõrge intelligentsiga looma ees.
Eile õhtul vaatasin foobia saadet, mida juhib Kristjan Jõekalda. Hirm on kohutav valitseja, eile oli mul töö juures selline olukord, kus üks hoolealune oma mõistuse ja arusaamise juures jalga tahtis lasta. Iga üks kes oleks seda olukorda kõrvalt vaadanud ei oleks seda mõistnud.
Ma ei tea, kust sain ma tarkuse tema tagasi toomiseks. Kuna ta käitus ähvardavalt ning rusika kangelasena. Kombeks on tal kasutada kõike: käsi, jalgu, hambaid jne. Meie hooldekeskuse osa personalist kardavad teda. Mul jah kukkus asi nii naljakas välja. Tema oma tigedusega ja mina oma huumori meelega. Lõpuks selle kurjuse hunniku tuppa puksisin.

Eile sai metsas käidud koeraga, imestasin metsloomade vähesuse üle. Üks kits ja seegi emane.
Olin eile väsinud ja kurb, kuid koeraga metsas käik on omaette vaheldus hobustele. Kui ma saan koera hasardist nakatatud, siis kaovad nii mured ning asenduvad rõõmud. Imetlen iga päev koera aktiivset loomust - olen rahul, teistpidi tänan oma südames seda koerapidajat, kellelt see kutsikas ostetud sai.
Lahedad elamused on mul olnud selle koeraga, kuidas ta suhtles põdrapulliga, siis kährikuga tõe vaatamine...ooo need on olnud vapustavad muljed metsast.
Olen lapsepõlve oma vabad momendid veetnud kogu aeg koera seltsis.
Vana-vanemad rääkisid, et olid kunagi toonud ühe krants kutsika, et mul oleks seltskonda. See koer oli vahva, mäletan kui ta vanaks oli saanud ja ta ei kuulnud enam, õpetasin talle uue märkide süsteemi. Kuidas ta juurde tuli ja muudes asjadest aru sai. Samas oli ta ka hea karjakoer.
Kui ma jäin karja juures magama (6 aastasena), siis koer valvas sel ajal karja. Kui nägi, et lehmad ületasid piiri, siis läks ja toimetas oma koeraustavusega karja oma territooriumile. Selline karjakoera hoiak on võimalik õpetada, kui koer saab olla inimeste keskel.
Koerast on paljuski abi, kui osata olla koerale vääriline peremees...