Eile sai metsas käidud koeraga, imestasin metsloomade vähesuse üle. Üks kits ja seegi emane.
Olin eile väsinud ja kurb, kuid koeraga metsas käik on omaette vaheldus hobustele. Kui ma saan koera hasardist nakatatud, siis kaovad nii mured ning asenduvad rõõmud. Imetlen iga päev koera aktiivset loomust - olen rahul, teistpidi tänan oma südames seda koerapidajat, kellelt see kutsikas ostetud sai.
Lahedad elamused on mul olnud selle koeraga, kuidas ta suhtles põdrapulliga, siis kährikuga tõe vaatamine...ooo need on olnud vapustavad muljed metsast.
Olen lapsepõlve oma vabad momendid veetnud kogu aeg koera seltsis.
Vana-vanemad rääkisid, et olid kunagi toonud ühe krants kutsika, et mul oleks seltskonda. See koer oli vahva, mäletan kui ta vanaks oli saanud ja ta ei kuulnud enam, õpetasin talle uue märkide süsteemi. Kuidas ta juurde tuli ja muudes asjadest aru sai. Samas oli ta ka hea karjakoer.
Kui ma jäin karja juures magama (6 aastasena), siis koer valvas sel ajal karja. Kui nägi, et lehmad ületasid piiri, siis läks ja toimetas oma koeraustavusega karja oma territooriumile. Selline karjakoera hoiak on võimalik õpetada, kui koer saab olla inimeste keskel.
Koerast on paljuski abi, kui osata olla koerale vääriline peremees...