Lumest pole me veel pääsenud, kui eile hommikul ootas valge maa ja lisalumesajud, siis täna hommikuks sama teema. Kuid karged miinuskraadid ja päiksevalgus. Muidugi tegu kristlikus maailmas ülestõusmispühadega ja veel Suure reedega.
Kuigi püha on liikuv, siis meenub igakord aprillikuus vana-vanaema ja lühikese vahemiku järel vanaisa surm ja juba 12 aastat on nende lahkumisest siit ilmast. Olgu muld neile kerge ja ainult hea sõnaga meenutada.
Jah nii see on, sõltub kes mida sellel püha ajal teeb ei oska öelda.
Eile oli vahva seik koertega, pidin korra Ramsuga sõitmas käima, olin unustanud ära, et tal ju väike hirm auto peale minekul. Kuid sõit oli okei, ja vetile veel kallad ja musud anti, sellele vaatamata, et ma pooleks ärevusega veel koera püüdsin tagasi hoida. Olin ära unustanud, et ta ju inimese armastaja.
Auto peale panekul hüppas Sass enne peale ja siis Nordik selja tagant hiilis kah taha pagasniku puges ettevaatlikult ja veel koos pulgaga. Sassu sain maha ja Nordiku pulga viskasin kaugele eemale, kuid see peagi sellega tagasi ja jälle autosse pakkis. Ja nii kui mu tähelepanu pöördus Nordiku poole, oli jälle Sass autos, pidin ikka kapitaalselt kehtestama. Pipi tundus jälle oma alandlikkuse etalonis ning püüdis endale tähelepanu nii saada. Tundsin, et olen hullumajja jõudnud, kuna Sofi kogu selle koerte tähelepanu skoori keskel klähvis ikka nõudlikult enda peale tähelepanu pöörama. Lõpuks kui olin suutnud kahe koera üle kehtestada ning vabandasin Sassu ja Nordiku ees, et ma neid kaasa ei võta. Neil on teine päev see sõit ees. Ja pärast tagasi jõudmisel siis jagasin kõigi koerte vahel maiust.
Ahjaa, üks päev kui läksin tüdrukutega orienteeruma, tegi Nordik endale lihaeine ühe kana näol. Ja olles selle teada saanud, siis ei suhelnud ega vaadanud koera poolegi. Mõned päevad sai temagi kinni olla, kuna tekitas oma käitumisega usaldamatust. Vahel on vaja koera kinni panna, et nad saaksid aru, et on eksinud mõne reegli vastu.
Mitu päeva olen trenni teinud Ramsule ja Nordikule, et nad rahuneksid, kui hobuseid välja laseme. Ja kui täna kitsesid külastasin, siis kehtestasin Ramsu ees, kui tugeva karjajuhina, ei lasknud tal esimesena kuhugile minna, tegelikult teen seda iga päev. Üks asi veel häirib, puudub pilkkontakt, kui tekivad segavad faktorid. Enne ei saa järgmist sammu astuda, kui koer reageerib oma nimele kohe ning on valmis koostööks.
Lisan lingi, et mis asi on teraapiakoer...?
http://lemmik.postimees.ee/4071187/paljud-inimesed-omavad-koerateraapiast-vaararusaama

Kevad astub sammhaaval... Juba õrna rohelust näha. Puudel ja põõsastel pungad peagi lehealgmetega puhkemas, mõnedel liikidel jälle õitsemishoog. Loodus käib ringi omakava järgi, kuid mis toimub maailmas on mõtlema panev. Pagulaste teemad... Mis ma ise arvan, ei avalda, kuid ega poolt ka pole... Kirikuplahvatused Egiptuses, hetkel ise veel hirmu ei tunne. Vahel jään asjade üle juurdlema. Miks nii palju ülekohtuseid kuritöösid? Vahel tundub, et osa maailmas olevatest inimestest lihtsalt ei oma eetilisi tõekspidamisi oma väärtustena. Nojah, ei taha nagu endast kaugemale jäävatest probleemidest kõigutada, kuid murelikuks ikka teeb. Lugedes järjekordset kas enesetaputerroristi rünnakut kas siis mõne mootorsõidukiga või pommivöö laadse eneseõhkimise teel nojah lubav usk. Emotsionaalselt oleks see raske kanda, kuid peab võtma kindla seisukoha ja ennast mitte ümbritsevast lasta kõigutada ega kaasa ohkimine ka mingit abi probleemide lahendamisele anna. Nii see on, kui kasutaks kiriku ja kogudusepastorite sõnakasutust, siis ,,maailm on hukas" ...
Lapsepõlvest on jäänud kõrvu kõlama ning pidevalt korrutas vanaisagi, et miks usk küll lubab tappa?
Sai siis täna paariks tunniks sadulasse tõustud ning metsatiir ära tehtud. Üllatusi kui palju, kuulsa maadleja sünnikodu maadel (Hundi-Lundi hoiualal) on toimunud valgustusraie ja hooldusraie. Kuna tegu  karjamaaga, mille pind on mõnekümne aastaga metsaks ära kasvanud, kuid teada tõde, et karjmaale kasvanud mets on haige ja saada olev puit enam kvaliteedilt seda nõudlust rahaliselt välja ei anna. Muidugi mis nüüd silmale nähtavaks on saanud, kultuuripärandi nimekirja kinnitatud kiviaiad, mis annavad ikka teistsuguse ilme maastikule.  

 

Üks samm jälle edasi astutud. Moodustasime pere MTÜ.
Meenutuseks toon väikese loo jällegi taustaks. Aastate pikkune treeneritöö on viinud erinevate sotsiaalse tausta pereprobleemidega vaevlevate laste ja noortega kokku puutuma nii valla sotsiaaltöötajate, noorsoopolitseiga, kui ka valla konstaabliga.
Käesolevat lugu alustan, siis sellest, kuidas meil käidi kahte noort alaealist tüdrukut meie kodunt
 otsimas.Oli palav ja kiire heinatöö aeg, kui meile saabus politseikirjades ja värvides massin heinamaa serva. Esimesena astus autost välja siis aastal 1996-2007 politseiridades töötav Andrus Kaarsalu, kes ühtlasi täitis kohalikus vallas valla Konstaabli kohuseid. Ja esimeseks küsimuseks küsis, kas minu juures laagris veedavad aega Kristiina ja Veroonika (perenimesid ei jaga) ... Muidugi hakkasin naerma ja ütlesin, et ei ma kedagi varja ega taha kedagi peita. Hea meelega lasen üle kontrollida, muidugi oli see üllatus mulle, et millega noored võivad tagaselja hakkama saada. Igal juhul mu sisetunne ütles juba konstaablile järgmist, kus ma ikka soovitan neid tüdrukuid otsida. Soovitasin Veroonika koju piiluda ning taha tuppa, mis pidi olema päris nurgatagune. Enne politseiga kohtumist olid noored minu juures trennis käinud ning nende kahe omavahelisest vestlusest minu kõrvu kostus, kuidas neile pakkus nalja, mismoodi
Kristiina vanemad ära peteti. Oh jah oli see vast klaperjaht noortele ei taha kummagi lastevanemate rollis olla. Ja see tagaajamine kestis ikka mitu aastat, küll tüdrukud ei jõudnud kooli. Vahel võtsin neid neljasilma vestlusele, et teada saada põhjuseid, et miks selline kodunt ära
jooksmine... Üks põhjus oli muidugi Kristiina ellu tulnud abielumees, kellega taheti kohtuda.
Kuid tüdrukul oli karm kodu ja kasuisa. Vahel mõtlesin, et nagu tuhkatriinu saatusega tüdruk, kes pidi kodus teiste kuue õe ja venna eest hoolt kandma.
 Kuid mainin, et vahel ei tohi me teiste ellu väga sissetungida.
Esimest korda kohtusin Andrus Kaarsaluga aastal 1996  juunikuus. Ja edasi muutusid kohtumised juba noorte pärast päris sagedasteks. Vahel oli tunne, et olen võtnud juba Miss Marple rolli endale.
Mainin nii palju, tegelikult Andrus Kaarsaluga suhtlemine andis palju positiivset ning  palju suutsin minagi noorte teemadel kaasa rääkida.
Mis tegelikult siis oli. Kahe suurepere noored alaealised tüdrukud olid kodunt omavoliliselt ära jooksnud ja kui ma eksi oma mälus sobrades, et mingit teid pidi olid nad jaganud infot, et nagu viibivad minu juures laagris.
Muidugi on ka teisi lugusid, kuid nimed korduvad, kes sattusid või tõid meie ellu paraja portsu sekeldusi ja teemade lahendamisi. Kuid selle poolest olen saanud mina isiklikult tohutu karastuse.
Kõige olulisem on jääda iseendaks ning öelda, seda mis siiski õige ja õiglane.
Ma päris enda juurde ikka ei võta, kui selleks pole põhjust olnud.

Polegi tükil aja siia kirjutanud, lihtsalt pole vaimu peale tulnud. Kuigi ühte koma teist on korda saadetud.
Viimane nädalavahetus 02.04. noored koos isaga koristasid õuet. Ma ise olesklesin töörindel.
Hea tunne kogu pere jälle koos.
Oo jaa, hetkel toas nagu kevadine linnulaul, viirud korraldavad hetkel kevadkontserti. Hommikuti kui kellegil telefon heliseb läheb kohe kisaks lahti. Kui kõne vastu võetakse vaikivad nokad. See nädal ka siis oma trandulett välja võetud ja mõned kümned kilomeetrid maha vändatud nii juba trenni mõttes.
 Kõige väsitavamaks loen koerte erutust, mis väljendub ühtses kisakooris ehk siis haukumises. Esmaselt teeb oma suu lahti Sofie, kes on nii erutatud juba minu õue ilmumisel. Nii et pean ennast kehtestama päris palju. Tajun, et ma pole mina ise. Koerad olid täna arvamisel, et nemad viivad mind jalutama, kuid ma pidin neile järjekordse pettumuse valmistama. Olles viimaseks sõnumiks neile edastanud ikka koju jäämise, sest arvati, et saavad kohe kaasa minuga. Kuid valmistasin neile täna pettumuse, ma ise ei tunne piinlikust. Püüan saada tagasi tasakaalu ja juhirolli, mis pika eemalolekuga on kaduma läinud. Sooviks on, et pean õues saama ilma haukumiseta liikuda ja minu hoovist välja minekut ei dikteeri koerad.
Ramsuga liigume järjest edasi, käisime jälle kitsekesi vaatamas. Muidugi erutatud, pean proovima rohkem temaga käia, kui on rahulikum, muidugi uus olukord ja rihmastatult liikumine koos inimesega on andnud rohkem kuuleka koera mõõdu.
 

Kuidas kulgeb?
Eile olin päris varane, kuna mõned lahkusid juba 7-est siis ei mallanud kah enam voodireziimil lösutada. Pigem alustasin varajaste tegevustega. Kuna kaunid hommikud lihtsalt ei luba tubaseks jääda. Katsetasin järjekordselt Ramsut lahtiselt ja muidugi, tormati kitsi kaema. Muidugi liikusin koera järel rehe alla. Ja mis edasi...  Ei midagi hullu, aga uudistati ninaga läbi ukseprao. Kuna ühestki maiusest välja ei tehtud, tahtsin teise selili panna, kuid siis näksas õrnalt, kuid Nordik kaitses mind ja ründas omakorda Ramsut. Andes mõista, et koer peab alluma karjajuhile. Ja kui Ramsu aru sai, et tema lahing on siin kaotusseisus,  siis solvus oma hingepõhjani ning lahkus talu territooriumilt naabrite juurde. Mis seal ikka, andsin enda koertele koju jäämise käskluse ja ise jalutasin koerale järele. Jälgides, et mis toimuma hakkab... yess... ei ühtegi tagaajamist ei ponidele ega naabrikoertele. Muidugi nuhutati kõikvõimalikud koerte ja kasside märgistused puudel. Tundus, et kui ma hõikasin nimepidi olin vaid õhk tema jaoks.
Hõikasin naabrimehe koeri ja näitasin neile maiust, kohe lippasid minu juurde ja kobisid sülle. Muidugi Ramsul unus kogu solvumine ning tuli ka kohe uudistama. Ja saingi koera kätte, andsin talle maiust ja lahkusime koju. Kunagi ei tohi koeraga riielda, kui koer tuleb juurde ükskõik millise pahateolt. Vaid koera tuleb karistada või sõnakuulmise käsuga korrale kutsuda, kui ta teeb seda. Muidugi karistusviisid tuleb leida koera individuaalsele psüühikale sobiv.
Ja muidugi käisime tegime ka kitsedega jälle tutvust. Kuid koera kehakeel oli nii pinges, siis kitsed jäid valvele, et mis nüüd hakkab toimuma, kuid seekord peale ei tormatud, panin Ramsu istuma andsin maiust, käskluste täitmine käis laitmatult ja lõpuks andsin koerale käsklus  lama, kus vaatas pingsalt, kui ma kitsekesi silitasin ja nendega rääkisin. Muidugi tegevus toimus kõik rihmastatult. Igaks juhuks, et oleks pidev ühendus koera ja inimese vahel. Natuke on seda isepäisust, kus kuulekus kahaneb ihadele ja kirgedele. Pigem ennetada tagajärgi ilma kaotusteta, siis parimaks tööks leian on rihmastatud tegevuse.
Kergem on õpetada sellist koera, kes on saanud tunda väärkohtlemist, kui koera, kellel on liiga palju vabadust olnud, kus piirid muutuvad olematuks.
Pärast koertega madistamast suhtlesin hobuste ning tegelesin nende jootmisega. Ja siis tütar tuletas meelde, et kanakuut ootab allapanu vahetust. Nojah võtsin telefoni ning arvuti lahti ja tegin ikka mitu kõnet, kui sobiva koha, kust saepuru allapanuks tuua. Saepuru toodud ja õhtul töölt koju naasnuna mainisin, et köögipõrand ka kohe saepuruga koos nagu oleks meil teab mis elamiskoht.
Mõtlesin, et lähen kaen siis oma uusi pardikesi ja sain ühe muna. Oii nii armas kuudipõrand koos lõhnadega. Lausa läheks ise sinna elama. Linnud nautisid oma elamupuhtust.
Uus jänks Triinu sai ka siis Tutt-Sabaga koos joosta, vanem tütar mulle mainis, et eakal jänkul on kohe eluvaim sisse tulnud ja jooksis juba koos noore jänkupreiliga nagu tema kadunud oma lihasetütrega. Vat mis võib kellegi kaotus võib tekitada, ikkagi norus oleku. Olgugi sai vabalt joosta, siis praktiliselt oma puuri juurest kaugemale ei mallanud minna. Hea meel, et sobiv kõrvaline kandidaat leitud.
 

Mis täna tehtud?
Alustasin päeva päris varakult, et isegi silomüüja mainis seda mulle, et ta ei saanud nii kiiresti traktorit käima, kui ma juba kohal. Juba eelmine päev küsisin poja käest, kas traktor läheb kenasti käima. Nojah, esimese hooga 7 ei tahtnud veel käivituda. Esimese asjana vedasin pikendusjuhtme+laadija+elektripliidi. Iseenesest külma küll polnud, aga nata ikka vajas kõhualust soojendamist, kuid juba mootorile hääle sai sisse 7.20 ja siis ma ka startisin. Sai silo koju toodud, kohe maha laaditud.
Pärast silo mahalaadimist lasin kohe ka hobused karjamaale. Enne panin rituaalse tegevuse käiku veel kaks koera kinni (Sofi ja Nordiku) ooo jaa kus on alati koertehaukumist. Pean kõigest üle olema ja kannatlikuks ja siis koerte kisakoori saatel sai hobused õue lastud. Mõtlesin katsetan ka Ramsut lahtiselt, et mis teeb ja kuidas käitub. Jooksuga lendas lauda ukse taha, kus kitsed, kuid sealt tõin välja lasin uuesti lahti, kohe joosti karjamaale. Tundub, et elas oma haukumist ikka päris korralikult hobuste peale välja. Otseselt ründamist ei olnud ja samas ta lõpuks tajus, et hobused on tervikkari ja kui ta peaks nendega päris lähedalt tutvust sobitama ei julgenud ikka päris minna. Ja haukus ikka distantsilt lõpuks väsis teine ära, kuna hobused tema haukumise peale ei liigutanud, siis tüdines Ramsu varsti. Vähemalt proovitud ja kuhugile ära joosta ei soovinud ning kätte sain kenasti ja panin uuesti kinni.
Siis juba traktori rooli vahetasin autorooli vastu, minek raamatukokku, kus ma polnud tükil ajal käia saanud. Lihtsalt nata mokalaata peetud ja uuesti roolitaha asutud ja juba suunaga Märjamaale, kus pidin saama kokku küülikutoojaga Pärnust. Jänku käes, startisin koduteele. Koju jõudes panin jänku esmaselt meriseaga ühte puuri, kus võeti tegelane päris mõnusalt vastu. Lahe väike sõbrake Triinu liitus meie loomaperega. Oligi viimane aeg see teoks teha ehk siis otsisime sobivat pikk kõrvalist sõpra, kes oleks meie maja pikk kõrvade seltsi jätkaja. Millegi pärast suri meie Tutt-Saba lapsuke  äkitselt ei tea, lahata ma omi loomi ei taha. Pidasime mõned kuud vahet, kui soov uue toaküüliku soovi jälle sisimas esile kerkimas tundsin.
Raplasse minnes ja seal olles selgus, et olin unustanud Märjamaa Maxima pangaautomaati oma pangakaardi. Oh jah, suht ebamugav kaupluses, kui selgus  tõde pangakaarti pole. Miskit läksin rongile vastu, kust siis oli vanem tütar tulemas. Sai teine peale võetud ja mõne minuti pärast veel kesklinna bussikast poja peale võetud ning kodu poole kimatud.

Ja minusugust unustajat, kes unustas oma pangakaardi automaati. Ja uue saan alles tuleval nädalal.

P.S. NB.

Viimasel ajal on suurenenud soov kodus tegutseda, kuid mu soove piiravad töökohustused ja muidugi eks näe järgmisel nädalal, kas saab oma mõtetele ideelendu ja algatustoetajaid. Kuid hetkel ei jaga, mis plaanid.
Kuid nüüd päevakorralisematest teemadest...
01.04.2017 on siis keelatud kanalisetel-sulelistel vabapidamist nautida, peab kinni hoidma, et ei puutuks kokku rändlindudega, kes pidid siis haiguspisikute kandjad olema. Kust kõige rohkem infot saada on Vet. ameti leheküljelt.
Teine teema ja ka päevakorraline on hobustega ;
http://www.ratsaliit.ee/tahelepanu-liikvel-on-herpes/ .
Hoiatusi siis hobuse ja linnupidajatele, pean silmas kordamine on tarkuse ema ja mida rohkem jagatud infot teavitada paneb ka teisi olema tähelepanelik.