Lumest pole me veel pääsenud, kui eile hommikul ootas valge maa ja lisalumesajud, siis täna hommikuks sama teema. Kuid karged miinuskraadid ja päiksevalgus. Muidugi tegu kristlikus maailmas ülestõusmispühadega ja veel Suure reedega.
Kuigi püha on liikuv, siis meenub igakord aprillikuus vana-vanaema ja lühikese vahemiku järel vanaisa surm ja juba 12 aastat on nende lahkumisest siit ilmast. Olgu muld neile kerge ja ainult hea sõnaga meenutada.
Jah nii see on, sõltub kes mida sellel püha ajal teeb ei oska öelda.
Eile oli vahva seik koertega, pidin korra Ramsuga sõitmas käima, olin unustanud ära, et tal ju väike hirm auto peale minekul. Kuid sõit oli okei, ja vetile veel kallad ja musud anti, sellele vaatamata, et ma pooleks ärevusega veel koera püüdsin tagasi hoida. Olin ära unustanud, et ta ju inimese armastaja.
Auto peale panekul hüppas Sass enne peale ja siis Nordik selja tagant hiilis kah taha pagasniku puges ettevaatlikult ja veel koos pulgaga. Sassu sain maha ja Nordiku pulga viskasin kaugele eemale, kuid see peagi sellega tagasi ja jälle autosse pakkis. Ja nii kui mu tähelepanu pöördus Nordiku poole, oli jälle Sass autos, pidin ikka kapitaalselt kehtestama. Pipi tundus jälle oma alandlikkuse etalonis ning püüdis endale tähelepanu nii saada. Tundsin, et olen hullumajja jõudnud, kuna Sofi kogu selle koerte tähelepanu skoori keskel klähvis ikka nõudlikult enda peale tähelepanu pöörama. Lõpuks kui olin suutnud kahe koera üle kehtestada ning vabandasin Sassu ja Nordiku ees, et ma neid kaasa ei võta. Neil on teine päev see sõit ees. Ja pärast tagasi jõudmisel siis jagasin kõigi koerte vahel maiust.
Ahjaa, üks päev kui läksin tüdrukutega orienteeruma, tegi Nordik endale lihaeine ühe kana näol. Ja olles selle teada saanud, siis ei suhelnud ega vaadanud koera poolegi. Mõned päevad sai temagi kinni olla, kuna tekitas oma käitumisega usaldamatust. Vahel on vaja koera kinni panna, et nad saaksid aru, et on eksinud mõne reegli vastu.
Mitu päeva olen trenni teinud Ramsule ja Nordikule, et nad rahuneksid, kui hobuseid välja laseme. Ja kui täna kitsesid külastasin, siis kehtestasin Ramsu ees, kui tugeva karjajuhina, ei lasknud tal esimesena kuhugile minna, tegelikult teen seda iga päev. Üks asi veel häirib, puudub pilkkontakt, kui tekivad segavad faktorid. Enne ei saa järgmist sammu astuda, kui koer reageerib oma nimele kohe ning on valmis koostööks.
Lisan lingi, et mis asi on teraapiakoer...?
http://lemmik.postimees.ee/4071187/paljud-inimesed-omavad-koerateraapiast-vaararusaama
Kuigi püha on liikuv, siis meenub igakord aprillikuus vana-vanaema ja lühikese vahemiku järel vanaisa surm ja juba 12 aastat on nende lahkumisest siit ilmast. Olgu muld neile kerge ja ainult hea sõnaga meenutada.
Jah nii see on, sõltub kes mida sellel püha ajal teeb ei oska öelda.
Eile oli vahva seik koertega, pidin korra Ramsuga sõitmas käima, olin unustanud ära, et tal ju väike hirm auto peale minekul. Kuid sõit oli okei, ja vetile veel kallad ja musud anti, sellele vaatamata, et ma pooleks ärevusega veel koera püüdsin tagasi hoida. Olin ära unustanud, et ta ju inimese armastaja.
Auto peale panekul hüppas Sass enne peale ja siis Nordik selja tagant hiilis kah taha pagasniku puges ettevaatlikult ja veel koos pulgaga. Sassu sain maha ja Nordiku pulga viskasin kaugele eemale, kuid see peagi sellega tagasi ja jälle autosse pakkis. Ja nii kui mu tähelepanu pöördus Nordiku poole, oli jälle Sass autos, pidin ikka kapitaalselt kehtestama. Pipi tundus jälle oma alandlikkuse etalonis ning püüdis endale tähelepanu nii saada. Tundsin, et olen hullumajja jõudnud, kuna Sofi kogu selle koerte tähelepanu skoori keskel klähvis ikka nõudlikult enda peale tähelepanu pöörama. Lõpuks kui olin suutnud kahe koera üle kehtestada ning vabandasin Sassu ja Nordiku ees, et ma neid kaasa ei võta. Neil on teine päev see sõit ees. Ja pärast tagasi jõudmisel siis jagasin kõigi koerte vahel maiust.
Ahjaa, üks päev kui läksin tüdrukutega orienteeruma, tegi Nordik endale lihaeine ühe kana näol. Ja olles selle teada saanud, siis ei suhelnud ega vaadanud koera poolegi. Mõned päevad sai temagi kinni olla, kuna tekitas oma käitumisega usaldamatust. Vahel on vaja koera kinni panna, et nad saaksid aru, et on eksinud mõne reegli vastu.
Mitu päeva olen trenni teinud Ramsule ja Nordikule, et nad rahuneksid, kui hobuseid välja laseme. Ja kui täna kitsesid külastasin, siis kehtestasin Ramsu ees, kui tugeva karjajuhina, ei lasknud tal esimesena kuhugile minna, tegelikult teen seda iga päev. Üks asi veel häirib, puudub pilkkontakt, kui tekivad segavad faktorid. Enne ei saa järgmist sammu astuda, kui koer reageerib oma nimele kohe ning on valmis koostööks.
Lisan lingi, et mis asi on teraapiakoer...?
http://lemmik.postimees.ee/4071187/paljud-inimesed-omavad-koerateraapiast-vaararusaama
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar