Kevad astub sammhaaval... Juba õrna rohelust näha. Puudel ja põõsastel pungad peagi lehealgmetega puhkemas, mõnedel liikidel jälle õitsemishoog. Loodus käib ringi omakava järgi, kuid mis toimub maailmas on mõtlema panev. Pagulaste teemad... Mis ma ise arvan, ei avalda, kuid ega poolt ka pole... Kirikuplahvatused Egiptuses, hetkel ise veel hirmu ei tunne. Vahel jään asjade üle juurdlema. Miks nii palju ülekohtuseid kuritöösid? Vahel tundub, et osa maailmas olevatest inimestest lihtsalt ei oma eetilisi tõekspidamisi oma väärtustena. Nojah, ei taha nagu endast kaugemale jäävatest probleemidest kõigutada, kuid murelikuks ikka teeb. Lugedes järjekordset kas enesetaputerroristi rünnakut kas siis mõne mootorsõidukiga või pommivöö laadse eneseõhkimise teel nojah lubav usk. Emotsionaalselt oleks see raske kanda, kuid peab võtma kindla seisukoha ja ennast mitte ümbritsevast lasta kõigutada ega kaasa ohkimine ka mingit abi probleemide lahendamisele anna. Nii see on, kui kasutaks kiriku ja kogudusepastorite sõnakasutust, siis ,,maailm on hukas" ...
Lapsepõlvest on jäänud kõrvu kõlama ning pidevalt korrutas vanaisagi, et miks usk küll lubab tappa?
Sai siis täna paariks tunniks sadulasse tõustud ning metsatiir ära tehtud. Üllatusi kui palju, kuulsa maadleja sünnikodu maadel (Hundi-Lundi hoiualal) on toimunud valgustusraie ja hooldusraie. Kuna tegu  karjamaaga, mille pind on mõnekümne aastaga metsaks ära kasvanud, kuid teada tõde, et karjmaale kasvanud mets on haige ja saada olev puit enam kvaliteedilt seda nõudlust rahaliselt välja ei anna. Muidugi mis nüüd silmale nähtavaks on saanud, kultuuripärandi nimekirja kinnitatud kiviaiad, mis annavad ikka teistsuguse ilme maastikule.