10. aprill 2017

Üks samm jälle edasi astutud. Moodustasime pere MTÜ.
Meenutuseks toon väikese loo jällegi taustaks. Aastate pikkune treeneritöö on viinud erinevate sotsiaalse tausta pereprobleemidega vaevlevate laste ja noortega kokku puutuma nii valla sotsiaaltöötajate, noorsoopolitseiga, kui ka valla konstaabliga.
Käesolevat lugu alustan, siis sellest, kuidas meil käidi kahte noort alaealist tüdrukut meie kodunt
 otsimas.Oli palav ja kiire heinatöö aeg, kui meile saabus politseikirjades ja värvides massin heinamaa serva. Esimesena astus autost välja siis aastal 1996-2007 politseiridades töötav Andrus Kaarsalu, kes ühtlasi täitis kohalikus vallas valla Konstaabli kohuseid. Ja esimeseks küsimuseks küsis, kas minu juures laagris veedavad aega Kristiina ja Veroonika (perenimesid ei jaga) ... Muidugi hakkasin naerma ja ütlesin, et ei ma kedagi varja ega taha kedagi peita. Hea meelega lasen üle kontrollida, muidugi oli see üllatus mulle, et millega noored võivad tagaselja hakkama saada. Igal juhul mu sisetunne ütles juba konstaablile järgmist, kus ma ikka soovitan neid tüdrukuid otsida. Soovitasin Veroonika koju piiluda ning taha tuppa, mis pidi olema päris nurgatagune. Enne politseiga kohtumist olid noored minu juures trennis käinud ning nende kahe omavahelisest vestlusest minu kõrvu kostus, kuidas neile pakkus nalja, mismoodi
Kristiina vanemad ära peteti. Oh jah oli see vast klaperjaht noortele ei taha kummagi lastevanemate rollis olla. Ja see tagaajamine kestis ikka mitu aastat, küll tüdrukud ei jõudnud kooli. Vahel võtsin neid neljasilma vestlusele, et teada saada põhjuseid, et miks selline kodunt ära
jooksmine... Üks põhjus oli muidugi Kristiina ellu tulnud abielumees, kellega taheti kohtuda.
Kuid tüdrukul oli karm kodu ja kasuisa. Vahel mõtlesin, et nagu tuhkatriinu saatusega tüdruk, kes pidi kodus teiste kuue õe ja venna eest hoolt kandma.
 Kuid mainin, et vahel ei tohi me teiste ellu väga sissetungida.
Esimest korda kohtusin Andrus Kaarsaluga aastal 1996  juunikuus. Ja edasi muutusid kohtumised juba noorte pärast päris sagedasteks. Vahel oli tunne, et olen võtnud juba Miss Marple rolli endale.
Mainin nii palju, tegelikult Andrus Kaarsaluga suhtlemine andis palju positiivset ning  palju suutsin minagi noorte teemadel kaasa rääkida.
Mis tegelikult siis oli. Kahe suurepere noored alaealised tüdrukud olid kodunt omavoliliselt ära jooksnud ja kui ma eksi oma mälus sobrades, et mingit teid pidi olid nad jaganud infot, et nagu viibivad minu juures laagris.
Muidugi on ka teisi lugusid, kuid nimed korduvad, kes sattusid või tõid meie ellu paraja portsu sekeldusi ja teemade lahendamisi. Kuid selle poolest olen saanud mina isiklikult tohutu karastuse.
Kõige olulisem on jääda iseendaks ning öelda, seda mis siiski õige ja õiglane.
Ma päris enda juurde ikka ei võta, kui selleks pole põhjust olnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

  Kui auto on pikalt remondis ja siis saab veel läbi ülevaatus. Sel juhul pidin võtma sellise teekonna, et tellisin seekord läbi e poe Agros...