Polegi tükil aja siia kirjutanud, lihtsalt pole vaimu peale tulnud. Kuigi ühte koma teist on korda saadetud.
Viimane nädalavahetus 02.04. noored koos isaga koristasid õuet. Ma ise olesklesin töörindel.
Hea tunne kogu pere jälle koos.
Oo jaa, hetkel toas nagu kevadine linnulaul, viirud korraldavad hetkel kevadkontserti. Hommikuti kui kellegil telefon heliseb läheb kohe kisaks lahti. Kui kõne vastu võetakse vaikivad nokad. See nädal ka siis oma trandulett välja võetud ja mõned kümned kilomeetrid maha vändatud nii juba trenni mõttes.
 Kõige väsitavamaks loen koerte erutust, mis väljendub ühtses kisakooris ehk siis haukumises. Esmaselt teeb oma suu lahti Sofie, kes on nii erutatud juba minu õue ilmumisel. Nii et pean ennast kehtestama päris palju. Tajun, et ma pole mina ise. Koerad olid täna arvamisel, et nemad viivad mind jalutama, kuid ma pidin neile järjekordse pettumuse valmistama. Olles viimaseks sõnumiks neile edastanud ikka koju jäämise, sest arvati, et saavad kohe kaasa minuga. Kuid valmistasin neile täna pettumuse, ma ise ei tunne piinlikust. Püüan saada tagasi tasakaalu ja juhirolli, mis pika eemalolekuga on kaduma läinud. Sooviks on, et pean õues saama ilma haukumiseta liikuda ja minu hoovist välja minekut ei dikteeri koerad.
Ramsuga liigume järjest edasi, käisime jälle kitsekesi vaatamas. Muidugi erutatud, pean proovima rohkem temaga käia, kui on rahulikum, muidugi uus olukord ja rihmastatult liikumine koos inimesega on andnud rohkem kuuleka koera mõõdu.