On ajad, ilmad ja ... kombed... 

Ja muidugi võidujooks ilmaga... kas jõuab heina kokku või sadu kaelas. Iga koorem kuiva heina varju alla panduna tekitab tänu tunde. Midagi nutta ja kritiseerida ei tohi. Peab olema väikestes asjades tänulik.

Ehh jälle mõnus olemine. Ei turrita ega ole pahane naabrimehe peale. Eile tegin siis üle pika asja naabrimehe hoovi. Pärast oli selline tunne, et nagu oleksime rahupiipu popsutanud. Tegelikult see niisama pigem loomad, linnud üle kaenud ning kuulanud naabrimehe mõtteid. 
Ootasin eile veel ühte isikut, kellest siis sõltus mu päevaplaani kõige segavam ning ebameeldivam asi maailmas. Kuid mis teha, leidub lolle-rumalaid... kätte maksma ei hakka ma kunagi... Karma seadus on üüratu ja kätte saab ta igaühe meist. Tean nii palju lugusid, kus inimese saamahimu ja kadedus viib äärmuslikesse olukordadesse.
Liptoniga siis on asi ühel pool. Varsti teine siit minema. Täna pean jälle sisse tooma, muidu kasvab ülepea, kui saab karjas olla. Muidugi on väga kiindunud Tassasse, kuid mulle see kooslus ei meeldi.
Õnneks siilionu on oma unevaevadest jälle vaba. Tänane öö möödus meil mõlemal unetult ja muidugi koerad korraldasid võimsa öövalve. Ja tundsin ennast nendega võrdväärsena, muidugi kaasvalvurina. Miskit nad kuulsid, kuid mis nad kuulsid ja haistsid jäi nende mõõdupuu nina ja seitsmenda meele varju.
Sassu haav paraneb kenasti ja nõrevool haavast on vesiselgusega.
 Pidasin parimaks lugeda konspekti, et und tagasi saada. Igaks juhuks sai isegi äratus mobiilile pandud. Ja muidugi õige aegne äratus ning rongile kimatud.

Tänase päeva seisuga võtsime vastu uued reeglid, kes soovivad nüüdsest matkasid hobustel. Peavad kahjuks enne 5-10 korda pltasi trenni võtma. Ei enam ühtegi algajat maastikule. 
Jama tunne valdab vaadates nädala ilmaprognoosi. Siin enam ei teagi mida teha või tahta. Kas jõuan heinatööga ühele poole on jälle küsimus. Paar nädalat tagasi vaadatud ilmaprognoos on jälle õhku haihtunud.
Hetkel esmane nõue on lastele esitatud, et peab tegelema tihedamalt noorte hobustega. Pea varsti tuleb see aeg, kus pean kolm hobupoissi veel ära laskma ruunata.

On ilmad ja ilmaennustused. Kõige kuivemad, soojemad kipuvad olema siis, kui ma tööl olen. Ja kui ma tänaseks plaaniks olin võtnud niitmise, siis seda ka ei juhtunud. Kuna hommikul mitu tundi kallas järjekordse veekoguse pinnasesse. Ei oskagi enam mõelda, ega tegutseda. Olen suht zombi olekus. Toimetan ja tegutsen juba automaatselt, enam ei kaalutle ka mitte. Mõttetu hetkel raisata vaimseid-füüsilisi ressursse muretsemisele. Nuputangi, et kuidas kasutada ära strateegilisi nippe, et saaks kuiva heina varuda. 
Joel sai proovida esmakordselt traka niitmist, eks tegevus nõuab veel harjutamist. Üks heinamaa tükk on maha niidetud. Veel paar tükki, kuidas mismoodi koristatud saab ei tea hetkel mõelda. Homme vaja tiba läbirääkimised maha pidada. 
 Viimane nädal on olnud ka loomamajanduses probleeme. Üks koertest oli saanud nõelata ja hetkel jätkan 5 päevast süstimiskuuri antibiootikumiga. Siilionul tekkinud tahe talveunne suikuda, üritame teha kõik, et poissi piisavalt energilisena hoida. Pliidil on iga päev tuli all ja pesakastile saab kuumavekotti all hoida. Teatud aja tagant vahetan, aga jahtunud vett kuumema vee vastu. 
Sai üle elatud koertepulm, neli ööd pidin olema pulmalaulu jorutamise kuulaja. Imestan, kui erksa unega olen. Igasugune viuks ja piuks kohe üleval. 
Pipi kutsikatel siis kodud olemas ning vetiga räägitud, et augustis või septembris Nordik kastreerida. Ei taha rohkem mingeid salajasi koertepulmasid, kus peab emaseid ühes kohas ja isaseis teises kohas kinni hoidma. 
Saaks ühe probleemse hobuse kaelast ära. Lihtsalt pole aega, et pidevalt tegeleda. On Liptoni koht, kuskil sporthobusena ratsatallis, kus rohkem tegevust ja inimesi. Ma ise ei luba enam teistel temaga tegeleda, aga mulle on hetkel liig, mis liig. Leian, parim oleks mingi sümboolse summaga maha müüa ja edasi minna noorte sälgudega. 

Juulikuust jälle on üks nädal möödas. Viimane nädalavahetus möödus jälle linnulennult. Käis piisavalt külalisi, trennitatud sai, kuid oli ka asju, mis tegematta jäid.  Kuid üleeile, mil ma Sassule suvesoengut lõikasin avastasin miskit, mis mu meele murelikuks tegi. Kõri ümbrus tugevas paistetuses. Kuid eile oli jõudnud paistetus juba haarata kõri ümbritseva lotendava nahaaluse koed. Siis tänaseks oli paistetus juba pool näost, rippuvast mokast haarata. Eile hilja õhtul uurisin veterinaaria raamatust, millega võiks olla tegu. Kuid probleemile lahendust ei leidnud. Suhtlesin vetiga ja leidsime, et tegu võib olla siiski mesilase või muu putukalise sutsamisega. Mille tõttu näeb koer üsna kummaline välja. Siiani mul esimene juhtum, kus näen koera paistes näoga ringi jalutamas. Ja midagi teha pole, peab ootama, et paistetus lõpuks alanema hakkaks. Koer sööb isu on hea, kuid rohkem magab ja eriti armastab soojemaid kohti.
Siili kätiumine ei ole ka mulle eriti meelepärane, magab ja tunda oleks keha kaalu langust. Panin talle lisasoojendust, kuid mitte midagi ei mõjuta tema suhtlemist või soovi aktiviseerimseks. Käin isegi öösel teda uurimas, et kuidas on, olen isegi enda juurde võtnud ja soojendust teinud. Imestan, kõht tundub korras olema. Kui on mõne looma või lapsega mure, siis kipun üle muretsema. 
Eelmine nädal võeti Aadel ninast plaadid, kuid õmblused jäid ning pärast seda saab juba paremini läbi nina hingata. Muidugi paar päeva pärast plaatide eemaldamist juba Aade istus sadulasse. Nüüd on ta valmis oma unistuse ellu viima. Harjutab vahenditega, et ei tekiks ootamatusi. 

Alustan täna ajas tagasi minemisega. See oli aasta 1997 aasta juuni lõpus (30.06.) sündis mu esimesel hobusel Ermil kollane eesti tõgu täkk varss. Ma olin õnnelik, ta oli mu esimene varss. Aeg lendas ja leidsin, et kahe väikse lapse kõrvalt ei leia  noore sälu kasvatamiseks ja õpetamiseks enam aega. Pidasin parimaks müüa. Müügiks langes jõuluaeg. Temberi müügisoovist kuulsid kaks inimest A. Esner ja K.-J. Aarma. Kuna E. jõudis teda varem vaatama, siis säluikka jõudnud poisivolask meeldis nii Aivarile, kui Eerole. Maksid käsiraha ja ise viisin kohale ema kõrval. Kui raske oli mul hinges tol korral tagasi sõita märaga, kelle laps sai Kuusiku talli maha müüdud. Paar päeva põdesin, olin päris haige. Kuid teadmine, et hakkama saamine tol olukorras oleks olnud raskem... Kuigi Ermi oli uuesti tiine, siis oli oodata uut hobukodanikku järgmisel aastal. 

In Memorian: nüüd on ühe hobuse lugu lõppenud. Tember suri reedel 17.07.2015. Kohtusin Eeroga poes, kus ta siis mainis tõsisel ilmel (näost ja keha keelest lugesin juba rohkemat), et Tember on surnud ja maetud kase alla. Esmasel teavitusel ehmatasin, kuid pikema vestluse jooksul suutsin ennastki koguda ning kaastunnet avaldada. 
Olen siiani väga tänulik olnud, et Temberi Eero endale sai ning esimese hobuse järglane oma kodule ikka lähdale jäi. Ütlen veel parimad sõnad Esnerite suhtes, kõiges hoidsid mind täkuks saamisekujunemisega kursis. Kuidas Eero Tembut koolitas.... Kuulasin alati suure huviga nende tegemistest ja saavutustest ning vahel ajaviiteks isegi sukupostist järglaste arvu uurides.
 Ja Temberilt ka oma hobustena jälle tagasi sain. Teele ja Teeba, kes mu hinge rõõmustanud ning ülimate suurte lemmikutena siiani olnud. 
Muidugi kurb oli kuulda juhtunust. Probleemi põhjuseks selgus kahe kuuga avalduv ning süvenev südamerike. Väga kurb,  tunnen kaasa sügavalt ja südamest Eerole hobuse kaotuse puhul. Kaotatud enam tagasi ei saa, sellega tuleb leppida. ... 

Jälle vihm, mõningased päevased tegemised õues tehtud, kuid näiteks niitma ei julgenud minna. Kuulsin ühe kohaliku käest, et Tamme küla mehed olla pannud kokku päris halva heina. Kurb, kuid pean moka maas... Mis teha eks nad kaotavad jälle mõnegi kliendi järgmisel aastal. Praegune ilm on küll rohkem heitlik, kui suvemeenutav. 
Korra selle kuu alguses oli vallavanemaga juttu, et hobuse ja vankriga sõitu teha, kuid ma ei tihanud ka enam viimasel minutil uuesti küsida. Jutt jäi, et pidi ise kohale tulema vestlema sellel teemal. Ma ise poleks täna eriti füüsiliselt suutnud midagi teha. Eelis seisus oli mul hoopis kodus hobused ja lapsed trenni teha. Pärast laste trenni tundsin ennast päris hästi. Ei oska öelda, mis mulle puhanud tunde tõi oli vast lõõgastunud olek hobuse ees jalutades. Igal juhul lastele trenni tegemine andis mulle palju tagasi. Kõik oli positiivne, hämmastav ja imetlesin mõttes laste arutelusid minu sõnade üle. Ja selline tagasi side paneb rohkem mõtlema, kuidas lihtsalt väljendada, et lapsele segemaks saaks. 
Täna hommik algas mul 5.37 ärkasin meeletu koerte haukumise peale. Õue minekul selgus, et ületee aiast on hobused vabadusse pääsenud ning ruunapoissi külastama tulnud. Natuke hoovis peata olekus ringi tuisanud, tormasid kõik see kari rehe alla ning ootasid sisse laskmist. Lasin sisse ning mainisin, et lähen uuesti magama. Ja nii ma tegingi. Ärkasin hiljem juba 8 läbi. 
Kena päike ei lasknud tuppa jääda, vaid kohe alustasin toimetustega. Viisin tibud õue, leidsin ühe noore kana õues hulkumas. Ja sellele lugesin sõnad peale, et küll ma su kinni saan. Tõin tuppa pisikesed, et neile süüa anda. Varsti pean hakkama ostma kutsika graanuleid, mida leotama ja siis pehme pudrumassina ette andma. Sellistele pisikestele ei tohi anda raskelt seeduvaid söötasid ja siis ostan valmistoitu. Hetkel sain osta odavalt soodusmüügis konservtoite. 
Nalja kah, kuulsin siis meeste poolt tagaselja arutelusid ühelt tamme küla onklilt. Oh jah, vahel imestan ja mõtlen, et tegelikult mehed on suuremad latatarad, kui isegi naised.  Naersin juba jutust koorunud jutu sisu peale. Ütleks nii, et tookord, kui üks onkel jättis mu suksude heina rulli keeramatta. Pereprobleemide olemasolu... nojah on teada-tuntud tõde, et kui mehe küljeluu maha jätab kipuvad viimased omi mõtteid läbi pudelipõhja vaatama.
Kahju, et vihma sadama hakkas ei hakanud ma täna oma mõtteid teoks tegema. Tegeleda Lipsuga. Eelmise nädala võit looma üle tõi selguse, tema käitumisele. 
Oleks tore, kui ma leiaks kõigile kutsikale kodud. Oleks ka tore.

Uurisin ilmakaarti, et leida paari päeva ilmaprognoosist, kas ja millal oleks mõttekas maha niita uued tükid. Eile koristasime lihtsalt pool niiske heina ära, et see maha ei jääks. Õnneks meeleolu suurepärane, kui alguses hangumistööd tegema hakates poleks peavalu käes vaevelnud. Kuigi juba poeg kolm korda kaarutanud. Üks ilmaprognoos näitas, et praktiliselt iga päev tilgutab. Lubab pilves ilma. Homseks äiksetormi. Püüan leida Norra ilmakaardi. 

Praegu on ilm küll päikseline, üks ilmakaardike näitas meie kohale äikest. 

Tundub, et urisen viimasel ajal naabrimehe tegemiste laienemise pärast päris tihti ja kurjalt. Nojah, norin tiba selle kallal, kuidas noor pikka kasvu neiud kablutavad neli tundi järjest naabrimehe ponidega. Üks viis kuidas siis näidata meile omi tegemisi, käiakse ka meie hooviväravast mööda. Ja muidugi meie endi hobused leili läksid ja erutatult aia ääres jooksma hakkasid. Imestasin neiukeste ohuteadmatusest, porisesingi, et leidsid koha kus kappamas käia ja seda enam neli tundi järjest seljas istudes eriti vanal ponil, kellel pole koormust siiani olnud. 

Ja kõige tipuks, kui Raamatuhärra neiukesi koju viima läks tuiskas mööda naabrimehe poeg nii kuis jaksas oma ATV-ga. Mind ajas naerma, tema käitumine. Nagu poisike, endal naine ja laps ehk siis pere ja mehel endal aga poisikese aru peas. Küllap imestate, miks olen kuri naabri peale. See juba aastate tagused naabrimehe käitumised ja ütlemised ei luba lihtsalt endale enam lähedale tulla. Eelkõige naabrimehe viinalembus ja vastik jutt naistest. Niikaua on nad head, kui nad midagi ta eest ära teevad, aga siis hakatakse selja taga rääkima.

Muigasin üks päev ühele tuttavale, et meie vaheline läbikäimine on muutunud selliseks, kus nagu oleks Tammsaares jutustusest välja astunud... Kuid ühe peategelase osa täidab küll tugeva karakteriga naisolevus ja teine siis peremees. Õnneks me veel piirikraave ei kaeva... annaks jumal, et seda ka ei juhtuks... ise tahan küll läbi saada kõikidega hästi. Kuid olen pika meelespidamisega, kui mulle on halvasti öeldud.