Juulikuust jälle on üks nädal möödas. Viimane nädalavahetus möödus jälle linnulennult. Käis piisavalt külalisi, trennitatud sai, kuid oli ka asju, mis tegematta jäid.  Kuid üleeile, mil ma Sassule suvesoengut lõikasin avastasin miskit, mis mu meele murelikuks tegi. Kõri ümbrus tugevas paistetuses. Kuid eile oli jõudnud paistetus juba haarata kõri ümbritseva lotendava nahaaluse koed. Siis tänaseks oli paistetus juba pool näost, rippuvast mokast haarata. Eile hilja õhtul uurisin veterinaaria raamatust, millega võiks olla tegu. Kuid probleemile lahendust ei leidnud. Suhtlesin vetiga ja leidsime, et tegu võib olla siiski mesilase või muu putukalise sutsamisega. Mille tõttu näeb koer üsna kummaline välja. Siiani mul esimene juhtum, kus näen koera paistes näoga ringi jalutamas. Ja midagi teha pole, peab ootama, et paistetus lõpuks alanema hakkaks. Koer sööb isu on hea, kuid rohkem magab ja eriti armastab soojemaid kohti.
Siili kätiumine ei ole ka mulle eriti meelepärane, magab ja tunda oleks keha kaalu langust. Panin talle lisasoojendust, kuid mitte midagi ei mõjuta tema suhtlemist või soovi aktiviseerimseks. Käin isegi öösel teda uurimas, et kuidas on, olen isegi enda juurde võtnud ja soojendust teinud. Imestan, kõht tundub korras olema. Kui on mõne looma või lapsega mure, siis kipun üle muretsema. 
Eelmine nädal võeti Aadel ninast plaadid, kuid õmblused jäid ning pärast seda saab juba paremini läbi nina hingata. Muidugi paar päeva pärast plaatide eemaldamist juba Aade istus sadulasse. Nüüd on ta valmis oma unistuse ellu viima. Harjutab vahenditega, et ei tekiks ootamatusi.