Alustan täna ajas tagasi minemisega. See oli aasta 1997 aasta juuni lõpus (30.06.) sündis mu esimesel hobusel Ermil kollane eesti tõgu täkk varss. Ma olin õnnelik, ta oli mu esimene varss. Aeg lendas ja leidsin, et kahe väikse lapse kõrvalt ei leia  noore sälu kasvatamiseks ja õpetamiseks enam aega. Pidasin parimaks müüa. Müügiks langes jõuluaeg. Temberi müügisoovist kuulsid kaks inimest A. Esner ja K.-J. Aarma. Kuna E. jõudis teda varem vaatama, siis säluikka jõudnud poisivolask meeldis nii Aivarile, kui Eerole. Maksid käsiraha ja ise viisin kohale ema kõrval. Kui raske oli mul hinges tol korral tagasi sõita märaga, kelle laps sai Kuusiku talli maha müüdud. Paar päeva põdesin, olin päris haige. Kuid teadmine, et hakkama saamine tol olukorras oleks olnud raskem... Kuigi Ermi oli uuesti tiine, siis oli oodata uut hobukodanikku järgmisel aastal. 

In Memorian: nüüd on ühe hobuse lugu lõppenud. Tember suri reedel 17.07.2015. Kohtusin Eeroga poes, kus ta siis mainis tõsisel ilmel (näost ja keha keelest lugesin juba rohkemat), et Tember on surnud ja maetud kase alla. Esmasel teavitusel ehmatasin, kuid pikema vestluse jooksul suutsin ennastki koguda ning kaastunnet avaldada. 
Olen siiani väga tänulik olnud, et Temberi Eero endale sai ning esimese hobuse järglane oma kodule ikka lähdale jäi. Ütlen veel parimad sõnad Esnerite suhtes, kõiges hoidsid mind täkuks saamisekujunemisega kursis. Kuidas Eero Tembut koolitas.... Kuulasin alati suure huviga nende tegemistest ja saavutustest ning vahel ajaviiteks isegi sukupostist järglaste arvu uurides.
 Ja Temberilt ka oma hobustena jälle tagasi sain. Teele ja Teeba, kes mu hinge rõõmustanud ning ülimate suurte lemmikutena siiani olnud. 
Muidugi kurb oli kuulda juhtunust. Probleemi põhjuseks selgus kahe kuuga avalduv ning süvenev südamerike. Väga kurb,  tunnen kaasa sügavalt ja südamest Eerole hobuse kaotuse puhul. Kaotatud enam tagasi ei saa, sellega tuleb leppida. ...