17. november 2011

Viimastel päevadel olen jälginud hobuste omavahelisi läbi saamisi. Miks on Herta rünnaku objektiks saanud? Mõistatasin seda tänagi. 5 hobust olid lahti saanud ja siis oli vaja neid püüda. Kui kaks poni kinni sain ja siis päitsed pähe panin ning koju asutasin siis Titi ja Amanda kohe tormasid järele. Teadsin seda, et nendega probleeme pole, karjast need ei jää kunagi maha, enne venitab ja viivitab selliste maha jäämistega Paula meil, kel on kinni püüdmiseks tohutult palju tarkust. Ta oskab palju nõkse, kuidas inimest petta või alt vedada kinni püüdmisel.
Avastasin Sassul üllatava kombe. juba kolmas kukk kõhtu tee leidnud. Ükski lind ei tohi maanduda, kui koer kinni nabab. Meeldib linde alla laskumisel kinni püüda. Mõtisklen, kuidas sellisest harjumusest ümberkoolitust teha, et loobuks sellisest ettevõtmisest.
Ainus tee on, selles osas koos koeraga hommikuti kanade-kukkedega õue minna, kui nad siis õrrelt õue lendavad. Ja siis tegeleda pika rihma otsas keelamisega, kas sellisele 4 aastasele koerale ka selgeks saab on iseasi.
Kunagi koolitasin 6 aastase sakslase ringi, aga asja sain. Kuigi aega võttis, oli murdja iseloom kujunenud. Oli ka ära antud koer, tegelik saatus oli selline, koer taheti maha lasta metsas, aga oli saanud põgenema. Ja see koer sattus meile haavatuna meile. Kes lebas ühe hommikul meie maja lähedal kõnniteel, kes siis oma olemusega peletas mööda käijaid kaarega endast mööduma. Minul tekkis sellesse koerasse kohe suur kiindumus ja tõin ta tuppa ja hakkasin ta haavu puhastama. ... jätkub, see on lugu mis mul ei lähe kunagi meelest...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sajab lund...ja maa on valge.