8. november 2011

Kaks tulist ja särtsaka hingelaadiga linnukoera hüplesid ja karglesid hommikul mu ümber, samas ma ise kaitsesin ennast Sassu tormilise esinemise eest. Tal ju käpad nagu labidad ja kipub peale hüppama. Mul puudusid kondid. Esimese tormilise esinemise suutsin siis ära hoida ja jagasin kohe söögi eraldi kaussidesse. Muidugi, lisaks koertele tormab alati kanad-kuked mu auto ja koertelt tuleva kilkamise peale õuele, takistades ühtlasi mu auto parkimist oma kohale. Liigun oma parkimis alale samm haaval. Muidugi sellise lärmi peale, tunnevad ka hobused huvi ja siis pikendavad kaela, et näha mis hoovis toimub.
Kuid Pipi on alandlikkuse etalon, tema viskab pikali. Mõtisklesin, kas olen kuskil kasvatuslikult ehk siis tema alandlikkuses tähelepanu pööranud. Tunnistan, et tema selline vahel üllatav alandlik olemine isegi meeldib.
Kuidas ta küsib, et kas tohin ratsutajatega kaasa minna ja piisab mu ainsast sõnast, et mine kaasa Pipi. Ohh, kus siis hüpleb ja kargleb nagu väike laps, kes on oma emme käest loa saanud siis oma lemmik tegevuseks.
Vaatasin ponisid jälle ülekaal tekkinud, peab dieedile panema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Oi kui kiirelt lendab aeg.

...tõesti, nii palju oleks jagada. Osalesime jälle ratsa orienteerumisel, kus meil läks päris hästi. Osales 8 võistkonda, meie esindus oli n...