Eilne ilm super ilus ja mõte, et lisaks tubastele remontöödele väike tunnine ring hobustega metsas lõõgastuseks teha.
Plaanisin suures lumehirmus, veel hobustele silorulli vedada, aga enne seda tuleb protseduuriline tegevus. Traktori eelsoojendus+2-e aku laadimine.Kuna kõik see tegevus võtab aega, siis hommikul olles veel töölt tulnud, ei viitsinud isegi karge ja külma hommiku pärast pikali viskama. Jagasin hobustele heina ja siis pühendusin koristamisele ehitusjääkide põletamisele (vaikne ilm soodustas selle tegevust).
Kui päike piisavalt kõrgel, hõikasin lastele, et lähen ratsutama,kes ühineb?
Mina võtsin esimese ettejuhtuva hobuse ja selleks sai siis Tassa. Ta oli nunnu olemisega. Kõik oli ilus ja tore, kui mind seljast visati. Pilt on siiani meeles, hetk kus kerkisin nati kõrgemale ja siis teine hetk, kus maandusin heinamaale ühele puusale. Esimene asi,mis peast läbi käis, kas luud on terved? Tõusin püsti, natuke uimane ja kui väheke veidi liigutasin torkav valu vaagna keskel. Aus olla ei osanud tegelikku valu põjusel diagnoosi panna. Ronisin tagasi sadulasse ja jätkasime oma trenni maastikul. Tajusin, et hobune sai aru, et minuga miskit korrast ära on.
Miks viskas hobune maha?
Traavi ajal avastasin, et ei olnud vaadanud, et jaluserihmal mitu keerdu sees ja kui kiiremale allüürile läksime, siis hakkas see mind häirima. Mõtlesin, et ma ei peata hobust seisma ja ei hakanud seda ka lastele teavitama. Olles traavi ajal jala jalusest võtnud, tonksas vaba jalus kogematta hobuse küünarvart ja see ehmatas nii, et lõi tagant üles ja selle läbi kaotasin mina tasakaalu sadulas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar