Päris põnev on jälgida, kuidas uus koer oma käitumist meie elamise ja olemisega kohandab. Üllatas täna meid, sellega, et toas ei tahtnud ta enam viibida. Kui mul oli vaja ära käia, andsin enne kodunt lahkumist mõlemale koerale kondid. Tagasi koju jõudes ootasid mind kaks õnnelikku ja säravat saba liputavat neljajalgset, kondid suus. Selge, et on mõnuletud ja anti teada, et neil on need alles. Kuna mu pudru tegu aia taha läks, siis otsustasin toortoidu kasuks. Oligi nii, et purustatud lihamass (tapajäägid, spetsiaalselt koertele mõeldud) jagasin kahele koerale ja vaatasin, siis kuidas kulgeb söömine. Pipi kolis oma tükiga ühte ja Sassu teise õue nurka. Jälgisin, et kuidas Sassu kanadesse suhtub, kui need talle lähenevad, tema söömise ajal. Tundus, et asi toimis suurepäraselt ei rünnanud kedagi. Kanadesse suhtub talutavalt, see hirm on mul kadunud, et asi võib kontrolli alt minna. Püüan Sassule elu veel meeldivamaks teha, et ta tunneks ennast turvaliselt ja vajalikuna.

Mul oli kunagi taksi-spanjel, selles koeras eksistreeris kõike. Nüüd saab näha, kas mu oskused uuele koerale kaitsta kanu ja muid loomi oma majas kas õnnestub...?