Esimene advent

http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=54&imageid=1312&catSearch=101

Hurraaa...

jälle üks koolitus seljataga ja tunnistuse olemas olu tähendab midagi. Vähemalt enda jaoks on see oluline. Midagi on jälle läbitud. Hetkel on see eel samm siis teise taseme treenreri taseme eksami sooritamiseks.

Eile õhtul, Joeli ja Anete poolt veeretatud heinarullist oli täna ainult riismed järel, loodan kolmapäeval paar rulli silo koju vedada. Heinarullid hakkavad otsa saama, oleks vaja veel. Leiaks kellegi, kellel oleks ülekaalus heinarulle müüa.

Kõige meeldivam oli heina ette jagamisel, see kui ma hõikasin ainult kahe hobuse nime ja siis oli kuulda läbi tugeva tuule, hobuste varjualuse poole tulevate hobuse karja astumist.

Täna olid koerad hästi lahedad kujud. Otsisin hommikul Sassut, tema asemel hõikasin Pipit, kes ilmus mu ette unise olemisega ning küsisin, kas ta teab, kus asub Sassu. Pipi pani siis suurte hüpetega minu jutu peale Sassut kuhugile otsima. Kui ma siis soojemas riietuses tagasi õue sain, ja korra hõikasin Pipit, kes siis kurja tõreleva haukumisega Sassut minu suunas ajas.

Küsisin Sassult, et miks sa ei tule, kui sind hõigatakse ja siis hakkas mu jutu peale Pipi ka häälekalt suhtlema. Ütlesin Pipile, et aitab küll, las olla. Kutsusin Sassu tuppa ja saatsin ta oma kohale. Mul oli plaan veel tunnike sügavalt und teha.

Hommikune koera lugu oli lihtsalt Pipi ja Sassu vahel märkimisväärne.