Õhtutuled! Elu on jätkunud ikka aktiivse inimese tegevuse külluses. Vahepeal peab tegema muid tegevusi. Nii ongi, et käigud Haanjasse Kaitseliidu karikavõistlustele suusatamises tõi mulle 26 osavõtja hulgas 23 koha. Olen osavõtuga rahul, sest tulemus oli parandatud silmaga. Nii, et ikka ettevalmistus radadel suusatamisest on ikka kasud sees. Muidugi rada oli raske, kuna ilm muutus tundidega plusskraadideks ja libisemine laskumisel oli täiesti olematu. 
Kuid jah on ka olnud jälle kurbi sündmusi, suri ootamatult meie emane nümfi emand. Kui loom või lind, kes ikka südamesse pugenud, on tema ootamatu lahkumine ehmatav ja ebamugav. Selle tagajärjel ikka tühja kohta tunda, kui puudus teine nümf. Meie Woodie iga päev kriiskas otsides kaduma läinud sõbratari. Endal puges nukker tunne, sest sai ju otsitud kuulutusi, kus oleks pakkumisi nümfi emandatele. Kuid siis sai helistatud Kika poe keti klienditeenindusse, kust tuldi vastu ja siis teada anti, kus poes leidub nümfilinde. Ja kuna esmaspäev mul linnas käimise päev. Ja saigi enne kooli tööle minnes kakaduu üle vaadatud Mustika keskuse Kika poes. Poes tundus linnuke kuidagi stressis... 
Kui pärast tunnikest siis taas poodi, et osta ära nümfkakaduu emane. Koju jõudnuna, kohe avaldas uudishimu ja meie uus emand mingit häält papp kastis tegi oli meie sõber Woodie juba kasti kohal tugitooli seljatoe peal häälekalt  uudistamas. Mulle meenus kohe jõulud, nagu tegu väikse lapsega, kes kannatamatult oma kingipaki lahti tegemist ootamas. 
Aade tegi kiirelt puuri puhtaks ja uus linnuke puuri, uks kinni. Ja sai lastud ka viirud uudistama, esialgu lendas meie papa puurikatusele. 
Puurikatusel osutas oma tantsuliste liigutustega meeldivust uuele emandale. Uus emand oli suht vaikne ja meelitatud isase tantsust. Ning isase igasugune liikumine teda nagu magnet kaasa kiskus. 
Lõpuks sai puuri uks lahti tehtud ning lasime asjal kulgeda oma ajasoodus. Ja eks vast minutitest kujunes selline olukord, kus Woodiel tuli nälg, kus läks puuri einet võtma. Ja potsti hüppas uus emand Woodiele külje alla ka sama liigutus sööma... Kuhu Woodie läks, seal uus tibu järel... Ja kui veel lendamise oskusi saime näha ning selle alusel tekkis meie arusaamisse, et linnuke on saanud elada täisväärtuslikku elu, kus ta on saanud vabadust tunda. Kuid see, et meie papa omaks uue linnu võttis oli meile ikka suurim õnn... 
Ilmataat keeras ikka korraliku vingerpussi, pannes ilma nutma ehk siis sadas alla taevalaotusest korraliku koguse vihmavett, vahele segades lumelörtsi... Suht libedad teed on kodus.
Ja nüüd üks õhtu elektririkke viis kaevus oleva veepumba täiesti rivist välja. Teab mitmendat aastat on meil jälle veepumba jama majas. Nüüd kus härra ainult naisterannas pesitseb, pole ju enam kes meil parandustöid teostab. Peab ennast juba harima hakkama...

Mõnus, tänane päev oli kah üks tegusamaid... Nii võimas tunne, et Laoumurellaga oleme astunud ikka sammu lähemale rakendamisele.

Nii me siis harjutame oma uueks tööks. Muidugi lume sees annab ikka sumbata.

Laoumurellat ei häirinud üldse, et nöörid vahel ta vastu kintse puutusid. Hämmastav ja milline õnne tunne valdab, kui enda kasvatatud hobust saab õpetada ja väga edukalt. Järgmine kord tulevad juba kasutusele trengid (puidust aisad) ja taas ikka rehvi vedu. 

Muidugi kolmapäeval taas lasteaeda minekul jälle ühes kindlas kohas Amanda oma lollust korraldama. Ja nii ta suutis taas ennast lahti tõmmata ohelikuga. Hertal selline komme, et tema ainuilt liiguks, ei taha seisma jääda nii kiirelt kui seda mina nõuan. Suht kõva peaga hobune, tüüpiline loom tori tõule. Sellegi poolest mis sellest korraldasid jama, mõlemad tahtsid korda mööda mu juurest koju tagasi tormata.

Nordikule sain siis uue jope, päris kallis, aga üks probleem. Kõik kinnitused ju plastikust ja rihmad pikad ja lahti libisevast materjalist.

Ei oska oma lugu pajatada, kui neid teemasid sajab siis ikka sajab. Kõige suurem probleem on ikka, kui isiklik transpordivahend otsad annab. Okei, auto nüüd korras, kuid on veel asju mis vajaksid vahetamist ning kontrollimist. Kui üks väidab, et laager võib olla läbi, siis diagnostikas käies sain teada, et parema ratta absi andur. Pigem ootan ära onuga kohtumise, kes jagab autodest rohkem, viimasel vaja ju õli vahetus teha. 
See selleks, mõtisklen, et miks meie Sohvil nüüd eelmise nädala lõpus jooksukas algas. Oli näha, et miskit on... ja muidugi koera käitumisse lisandub alati see mõttetu klähvimine, iga asja peale. Kui ma püüan mitte välja teha läheb asi ikka hullemaks. Kuid üks sõna käsklus kodu on kõige parem, kuid jooksuka ajal on raske koeral käsklustele alluda. Tekib valik kuulmine...
Sass kes ei kuule ega suurt näe midagi, oleks täna poni alla jäänud. Hõika koera kui palju tahes, lihtsalt ei kuule. Isegi ei jõudnud nii kiirelt reageerida, kui juba Albert üle tormas. 
Vaja veel osta normaalne koerajope Nordikule, kuna ta kipub sügama... avastasin, et meil ikka okaspuud altpoolt ära sügatud, õnneks hetkel elupuud on rahule jäetud. Ei meeldi  isaste koerte kombed, tõesti raske vorm, kaitsta ilupuid pideva sügamise pärast. Uskumatu kohe... Kunagi kui Lagedil elasin siis ka idaeuroopa tõugu isane koer armastas elupuu vastu sügada. Mitte ükskord, vaid ikka päevas mitu korda. Lõpuks vanaisa keris ümber elupuu okastraadi. Huvitav mida ma peaksin tegema. 
https://www.alunet.ee/?fbclid=IwAR3SYlnAH1tKlxckdO1Av02ynUq5glLSQgb3FfXUds3meikmxOehAtbH-j0
Mõte on endalegi siseruumidesse, eriti vajalik koera jooksuajal. Hetkel kolliristandil päris suur verejooks ja mitte eriti ei hoia siseruumides veel puhtust ka. Hea oleks sellises aedikus hoida ja kantseldada.

Kaunis see eestimaa loodus, olgu siis kuu taevavõlvil või päike taevalaotuses pakkumas lummavat soojust ...

Eile sai taas selgeks, kui oluline on ilmale vastav riietus. Kihiline, et saaks maha võtta või juurde lisada. Ilmale vastav riietus.

Pole tükil ajal pajatanud Pokkerist ega Frycist. Pokker elab mõnusa mugava härra elu. Üks päev nägin kuidas mängis väikeponi täku Albertiga. Kui mõnusalt näksiti lakast ja kui Albert oma täis pikkuses kahele jalale tõusis jäi ikka Pokkeri kõrval päkapiku mõõtu. Milline lust ja rõõm oli täitunud kahe erineva suurusega looma vahel. Nagistasid ja jooksid, vaatasin suure heldimusega, kuid suur looma nautis oma olemust ja oma väike noort täku hakatist oma suure sõbra tähelepanu.
Olemegi laste keskel juba arutlenud, et vasrti võib hakata Pokkerit sadula alla panema. Pokker jookseb õhtuti talli, on tekkinud väiksed krutskid. Tõstab kenasti jalgu, et mõte on hakata kevade poole natuke trennis kasutama. Muidugi mõtlen, kuidas sellist looma rohkem omi jalgu tõstma panna.  Fryc ja Pokker on võitnud meie südamed... 

Kaunid on need hetked, kui saab oma hinge helisema. Kuupaiste, võbelev küünlaleek...
Kõik hetked mida me ise siin maailmas loome, paneb helisema selle sisemise kui ka välise hingekella...
Eile õhtul tabas ülepika aja suuremat sorti jama autoga. Kõige pealt ninna tungis tosooli lõhn, järgmiseks süttis armatuurlaual paisupaagi märgutuli, olin Raikküla sissesõidu tee ääres,  keerasin kauplusega paralleel teele ja parkisin. Ja seisma jättes kapoti servade vahelt immitses suure joana kuuma õhu auru... Kaalusin, et millal avada kapoti kaan... Esimene ehmatus ületatud, suutsin juba mõtlemise suunata, et kuidas või mida edasi... Juba helistasin pojale ja tütrele... Hea kui on peres tublid lapsed...
Iseenesest taas hea tõdemus, et õige riietus tagab enesetunde ükskõik millises olukorras või juhtumis...
Kuna päev oli õhtutundides, kui ma autoga üksi kuskil Raikkülas konutasin... Oodates abi... eks olukordades ja juhtumites selgub iga kord mõned puudujäägid, mis tulevad kohe kindlalt esmaselt lahendada... Tunduski, et elu oli kuidagi mahlaselt rutiinis, soe auto, laitmatu sõit probleemi vabalt... ja nüüd see... eks esimese hooga tekib alati pidi nüüd küll see juhtuma...
Tänu oma lähedaselt kallitele lastele olen ma siiski nagu turvatud... Ühtepidi probleemid õpetavad, kuidas me tuleme toime... Ja mida me kelleski lõpuks hindame... 

Laupäev sai lisatud taas uus pang karjamaa mineraalidega, mis juba mõeldud mahetootjate loomapidamisse, katsetan ja siis näen ära, millised mineraali panged on mu kabjalistele vastuvõetavad.
Küüslaugu pang söödi ka tilgatumaks, tänagi märkasin kuidas nooliti ja lammutatud mentooli pangest ainult riismed järgi jäänud. Ükskõik mida ma ei püüa teha, et sinna pange ikka kapjadega sööma ei pääseks, kuid nagu näha olen mina oma mõtlemisega ei suuda hobuste jõule vastu seista. 
Muidugi oli nädala lõpp väga tegus.

Kui neid probleeme tuleb, siis ikka tuleb. Nordikul avastasime, et on korjanud endale kärntõve külge, kui see avastatud, siis sai juba vetiga kohe ühendust võetud. Tegemist spetsiifilise raviga ja mulle kohe mitte üks gramm kohe ei meeldi see teema. Alguses mõtlesin, et tegemist Pipi vastu nühkimisega selja pealt natuke verine, kuid laupäeval hakkas silma pigem kärnadega ja silma ümbruse karva kaotusega., kuid silma torkas vahetpidamata sügamine. Vet käis kodus, kes siis viis kohase menetluse koos kohaste protseduuridega. Ohkama võtab, kuid nüüd peab ootama kui ravim oma töö teeb. 

Viimaste nädalatega on saadud tegelda lisaks olemas olevatele   hobustele ka noortega. Olen võtnud oma südame asjaks, et saaks Anne-Mai ,,koll"i hirmu välja koolitamisega. Sai paar päeva, kuid tööle minek ja eks talvine lühike päev kipub panema ajalimiite. Ja muudki argised tegemised...
Vahelduseks ka muid tegemisi, küll koolis või lasteaias.
Pipi sai kenad matused ja tema haua kohake sai siis Lara kõrvale... Hetkel saavad ka teised koerad aru, et enam ühte sõpra pole. Olid nad väga kollektiivsed, kuid Pipi iseärasus oli see, et tema tahtis vahel ikka üksi magada, ei soovinud kellegagi oma pesakohta jagada. Kuid viimases lõpus isegi Nordikuga mõne päeva rahujalal pesa jaganud. 
Nojah, aga kui ma tegelesin sadula ruumi koristusega ja pärast tuppa läksin, mõtlesin aja poolest on hobuste toimetamisega veel vara. Jõudsin veel natuke isegi suikuda. Kui siis õue naasesin ja hobustele heina varjualusesse vedada. Imestasin, et miks hobused ei tule. Ja eks siis selgus tõde, et hobused olid maha vajunud karjuselindist lihtsalt üle astunud ning ilma elu kaema kapanud. Kui ma avastasin nende vabadusse pääsemise, käisin hõikasin endale abi ning otsima suundusime.
Kuna ilm oli eile ikka väga vesine, siis Pokkeri ja Fryci jätsin sisse. Õhtul kui lapsed koolist või teine töölt tuli, küsisid, et miks ma nii tegin. Kuna ma oma teist karja teisele karjamaale ei hakanud laskma, sest kallas ju vihma. Kuid õhtuks hakkas külmetama. Tee peale jäänud jälgi mööda liikudes leidsin suuna, kuid see koht mis pimedas enam ei andnud selgust, kuhu suunas tegelikult kari liikunud on? Tiirutasime tütrega ikka mitu tundi, kui asja katki jätsime. Ega mul otseselt hirmu, et midagi nüüd juhtub. Esimene asi teavitasin mõnda inimest. Öösel uni oli heitlik, käisin mitmeid kordi väljas kontrollimas, et järsku on tagasi jõudnud. Kuid mitte... Ja eks kui loomi ikka tagasi ei tule, hakkab mure sügavamalt närima... Mu öö uni oli suht katkendlik...
Hommikul niikui esimene valgus ikka otsimisele tagasi lubas, sai mindud sinna kus veel viimaseid jälgi taskulambi valgel nägime. Ja siis kuna õhtuse pinnatuisu tõttu olid jäljed lumes aimatavad. Kuid suuna sain teada ja sai autoga sõidetud siis Kabalasse ning siis nägime peaaegu jõeäärsel heinamaal hobuseid nõutult seismas. Aade läks ja hüppas Katile selga, enne muidugi pani pähe päitsed ohelikuga. Ja alustas siis sama teed tagasi, mina jõudsin täpselt sinna, kust siis hobused oma teekonda üldse Kabala taha alustasid. 
Kui Aade juhtponiga teepeale sai, kui kena mõnusa traaviga kodu poole sörgiti, keegi ei kihutanud ette, pigem hoiduti kummagile poole küljele. Kuna sai kohe varjualusesse pandud ja uksed ka kinni, et las olla sees päeva. Ei ole vaja uut jalutuskäiku. Pokker ja Fryc veetsid siis päeva väljas oma partneritest ponidega. 
Tütar Laura räägib pea iga päeva hommikul, kuidas Pokker või Fryc öösiti magab. Alati teravdan kuulmist ja olen tähelepanelik. Imestasin üks hommik kuulduse üle, et Pokker ja Fryc koos ühel ajal magasid, ponid olid siis nende und valvanud... 
Loomade jälgimine on vahva...

Hommik, ei tea kas on sünnis kohe oma blogimist kurbade uudistega alustada. 
Kuid meil on lahkunud väärikas matka abiline Pipi. Kuidagi ei taha sõnad tulla, kuid tunnen, et pean välja rääkima.
Viimane nädal keeldus söömast, tegemist taas innaperioodiga, kuid seekord enam vastu ei pidanud. Otsis varjatud kohti, kus magada ja lihtsalt magada. Isegi head meelt tegi, kui jõi vett, ikka hinges, et ehk veab välja. Sai proovitud tuppa tuua, ei suutnud rahulikult paigal olla, sisemine hirm (olgugi, et probleemne inimene majast üldse puudus). Sai teine sadula ruumi viia, kus tal ase paksu mõnusa madratsi peal ammu olnud, kui tal jooksuajad olid. Lisasin talle peale soojenduseks tekke,  ruumis oleks veel mõnusam sai veel soojenduski sisse pandud. 
Öösel paaril korral limpsis minu pakutud soolakat süldipuljongit Praktiliselt veetsingi koera jälgimisega. Viimane kell  00.06 oli koer veel elus, kus ta limpsis. Ütlesin võta nii palju kui soovid. Kella 2 paiku oli ta juba lahkunud. Kuid jah oli vast alles koer...
Meenutuseks mainin, et kui ma Pipi tõin olid lapsed veel väiksed, kuid koolis käisid juba. Sai ta toodud Tartust Kivilinna ja Annelinna vahele jäävast linnaosast. Mis mul juhtus, kui ma talle bussi sõidu ajal vett andsin... kus ta oksendas, mu kõrval olev härassmees aitas mul koristada... oli vast inimene, kes toetas oma abivalmidusega (mul oli see hirm, et mis ma siis teen kui mind 2 kuuse kutsikaga bussist välja visatakse... aitäh sulle tundmatu...
 Mäletan kuidas Anete alustas aktiivselt koera dressuuriga, mina uudistasin jahikoera õpetamisraamatuid. Oi oli ta alles tulesäde, mu unistus oli saada omale koer kes saadaks matkadel. Olin eelnevalt tööd teinud erinevate tõugude vahel. Kuid hinges kinnitust sai, et tuleks proovida linnukoeraga.
Ammu ilma hinges kriipis nähtud vene filmist koer nagu oli seda inglise setter. Pipil jooksid iiri setteri geen, kuid isa jäigi teadmata, aga see ei loe. Luges pigem see, et mida Pipi meile õpetas, vaatamata raskele piimanäärme ja põrnakasvajale oli ta rõõmus ja hakkaja koer lõpuni, v.a. see viimane nädal, kus ma teda nägin praktiliselt harva liikumas, ainult magamas... Nii harjumatu ...

Pipi oma ainsa pesakonna kutsikatega. 2015 aasta pilt. Suhtlen aeg ajalt nende kutsikate omanikega, kellele hoolega kodud valisin. Ainult ühel kutsikal tuli vahetada kodu, aga nüüd on ta suurepärases kodus.

Aitäh Pipi... ja head teed seal teisel pool vikerkaart...