Mõnus, tänane päev oli kah üks tegusamaid... Nii võimas tunne, et Laoumurellaga oleme astunud ikka sammu lähemale rakendamisele.

Nii me siis harjutame oma uueks tööks. Muidugi lume sees annab ikka sumbata.

Laoumurellat ei häirinud üldse, et nöörid vahel ta vastu kintse puutusid. Hämmastav ja milline õnne tunne valdab, kui enda kasvatatud hobust saab õpetada ja väga edukalt. Järgmine kord tulevad juba kasutusele trengid (puidust aisad) ja taas ikka rehvi vedu. 

Muidugi kolmapäeval taas lasteaeda minekul jälle ühes kindlas kohas Amanda oma lollust korraldama. Ja nii ta suutis taas ennast lahti tõmmata ohelikuga. Hertal selline komme, et tema ainuilt liiguks, ei taha seisma jääda nii kiirelt kui seda mina nõuan. Suht kõva peaga hobune, tüüpiline loom tori tõule. Sellegi poolest mis sellest korraldasid jama, mõlemad tahtsid korda mööda mu juurest koju tagasi tormata.

Nordikule sain siis uue jope, päris kallis, aga üks probleem. Kõik kinnitused ju plastikust ja rihmad pikad ja lahti libisevast materjalist.