Hommik, ei tea kas on sünnis kohe oma blogimist kurbade uudistega alustada.
Kuid meil on lahkunud väärikas matka abiline Pipi. Kuidagi ei taha sõnad tulla, kuid tunnen, et pean välja rääkima.
Viimane nädal keeldus söömast, tegemist taas innaperioodiga, kuid seekord enam vastu ei pidanud. Otsis varjatud kohti, kus magada ja lihtsalt magada. Isegi head meelt tegi, kui jõi vett, ikka hinges, et ehk veab välja. Sai proovitud tuppa tuua, ei suutnud rahulikult paigal olla, sisemine hirm (olgugi, et probleemne inimene majast üldse puudus). Sai teine sadula ruumi viia, kus tal ase paksu mõnusa madratsi peal ammu olnud, kui tal jooksuajad olid. Lisasin talle peale soojenduseks tekke, ruumis oleks veel mõnusam sai veel soojenduski sisse pandud.
Öösel paaril korral limpsis minu pakutud soolakat süldipuljongit Praktiliselt veetsingi koera jälgimisega. Viimane kell 00.06 oli koer veel elus, kus ta limpsis. Ütlesin võta nii palju kui soovid. Kella 2 paiku oli ta juba lahkunud. Kuid jah oli vast alles koer...
Meenutuseks mainin, et kui ma Pipi tõin olid lapsed veel väiksed, kuid koolis käisid juba. Sai ta toodud Tartust Kivilinna ja Annelinna vahele jäävast linnaosast. Mis mul juhtus, kui ma talle bussi sõidu ajal vett andsin... kus ta oksendas, mu kõrval olev härassmees aitas mul koristada... oli vast inimene, kes toetas oma abivalmidusega (mul oli see hirm, et mis ma siis teen kui mind 2 kuuse kutsikaga bussist välja visatakse... aitäh sulle tundmatu...
Mäletan kuidas Anete alustas aktiivselt koera dressuuriga, mina uudistasin jahikoera õpetamisraamatuid. Oi oli ta alles tulesäde, mu unistus oli saada omale koer kes saadaks matkadel. Olin eelnevalt tööd teinud erinevate tõugude vahel. Kuid hinges kinnitust sai, et tuleks proovida linnukoeraga.
Ammu ilma hinges kriipis nähtud vene filmist koer nagu oli seda inglise setter. Pipil jooksid iiri setteri geen, kuid isa jäigi teadmata, aga see ei loe. Luges pigem see, et mida Pipi meile õpetas, vaatamata raskele piimanäärme ja põrnakasvajale oli ta rõõmus ja hakkaja koer lõpuni, v.a. see viimane nädal, kus ma teda nägin praktiliselt harva liikumas, ainult magamas... Nii harjumatu ...
Kuid meil on lahkunud väärikas matka abiline Pipi. Kuidagi ei taha sõnad tulla, kuid tunnen, et pean välja rääkima.
Viimane nädal keeldus söömast, tegemist taas innaperioodiga, kuid seekord enam vastu ei pidanud. Otsis varjatud kohti, kus magada ja lihtsalt magada. Isegi head meelt tegi, kui jõi vett, ikka hinges, et ehk veab välja. Sai proovitud tuppa tuua, ei suutnud rahulikult paigal olla, sisemine hirm (olgugi, et probleemne inimene majast üldse puudus). Sai teine sadula ruumi viia, kus tal ase paksu mõnusa madratsi peal ammu olnud, kui tal jooksuajad olid. Lisasin talle peale soojenduseks tekke, ruumis oleks veel mõnusam sai veel soojenduski sisse pandud.
Öösel paaril korral limpsis minu pakutud soolakat süldipuljongit Praktiliselt veetsingi koera jälgimisega. Viimane kell 00.06 oli koer veel elus, kus ta limpsis. Ütlesin võta nii palju kui soovid. Kella 2 paiku oli ta juba lahkunud. Kuid jah oli vast alles koer...
Meenutuseks mainin, et kui ma Pipi tõin olid lapsed veel väiksed, kuid koolis käisid juba. Sai ta toodud Tartust Kivilinna ja Annelinna vahele jäävast linnaosast. Mis mul juhtus, kui ma talle bussi sõidu ajal vett andsin... kus ta oksendas, mu kõrval olev härassmees aitas mul koristada... oli vast inimene, kes toetas oma abivalmidusega (mul oli see hirm, et mis ma siis teen kui mind 2 kuuse kutsikaga bussist välja visatakse... aitäh sulle tundmatu...
Mäletan kuidas Anete alustas aktiivselt koera dressuuriga, mina uudistasin jahikoera õpetamisraamatuid. Oi oli ta alles tulesäde, mu unistus oli saada omale koer kes saadaks matkadel. Olin eelnevalt tööd teinud erinevate tõugude vahel. Kuid hinges kinnitust sai, et tuleks proovida linnukoeraga.
Ammu ilma hinges kriipis nähtud vene filmist koer nagu oli seda inglise setter. Pipil jooksid iiri setteri geen, kuid isa jäigi teadmata, aga see ei loe. Luges pigem see, et mida Pipi meile õpetas, vaatamata raskele piimanäärme ja põrnakasvajale oli ta rõõmus ja hakkaja koer lõpuni, v.a. see viimane nädal, kus ma teda nägin praktiliselt harva liikumas, ainult magamas... Nii harjumatu ...
Pipi oma ainsa pesakonna kutsikatega. 2015 aasta pilt. Suhtlen aeg ajalt nende kutsikate omanikega, kellele hoolega kodud valisin. Ainult ühel kutsikal tuli vahetada kodu, aga nüüd on ta suurepärases kodus.
Aitäh Pipi... ja head teed seal teisel pool vikerkaart...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar