Viimaste nädalatega on saadud tegelda lisaks olemas olevatele   hobustele ka noortega. Olen võtnud oma südame asjaks, et saaks Anne-Mai ,,koll"i hirmu välja koolitamisega. Sai paar päeva, kuid tööle minek ja eks talvine lühike päev kipub panema ajalimiite. Ja muudki argised tegemised...
Vahelduseks ka muid tegemisi, küll koolis või lasteaias.
Pipi sai kenad matused ja tema haua kohake sai siis Lara kõrvale... Hetkel saavad ka teised koerad aru, et enam ühte sõpra pole. Olid nad väga kollektiivsed, kuid Pipi iseärasus oli see, et tema tahtis vahel ikka üksi magada, ei soovinud kellegagi oma pesakohta jagada. Kuid viimases lõpus isegi Nordikuga mõne päeva rahujalal pesa jaganud. 
Nojah, aga kui ma tegelesin sadula ruumi koristusega ja pärast tuppa läksin, mõtlesin aja poolest on hobuste toimetamisega veel vara. Jõudsin veel natuke isegi suikuda. Kui siis õue naasesin ja hobustele heina varjualusesse vedada. Imestasin, et miks hobused ei tule. Ja eks siis selgus tõde, et hobused olid maha vajunud karjuselindist lihtsalt üle astunud ning ilma elu kaema kapanud. Kui ma avastasin nende vabadusse pääsemise, käisin hõikasin endale abi ning otsima suundusime.
Kuna ilm oli eile ikka väga vesine, siis Pokkeri ja Fryci jätsin sisse. Õhtul kui lapsed koolist või teine töölt tuli, küsisid, et miks ma nii tegin. Kuna ma oma teist karja teisele karjamaale ei hakanud laskma, sest kallas ju vihma. Kuid õhtuks hakkas külmetama. Tee peale jäänud jälgi mööda liikudes leidsin suuna, kuid see koht mis pimedas enam ei andnud selgust, kuhu suunas tegelikult kari liikunud on? Tiirutasime tütrega ikka mitu tundi, kui asja katki jätsime. Ega mul otseselt hirmu, et midagi nüüd juhtub. Esimene asi teavitasin mõnda inimest. Öösel uni oli heitlik, käisin mitmeid kordi väljas kontrollimas, et järsku on tagasi jõudnud. Kuid mitte... Ja eks kui loomi ikka tagasi ei tule, hakkab mure sügavamalt närima... Mu öö uni oli suht katkendlik...
Hommikul niikui esimene valgus ikka otsimisele tagasi lubas, sai mindud sinna kus veel viimaseid jälgi taskulambi valgel nägime. Ja siis kuna õhtuse pinnatuisu tõttu olid jäljed lumes aimatavad. Kuid suuna sain teada ja sai autoga sõidetud siis Kabalasse ning siis nägime peaaegu jõeäärsel heinamaal hobuseid nõutult seismas. Aade läks ja hüppas Katile selga, enne muidugi pani pähe päitsed ohelikuga. Ja alustas siis sama teed tagasi, mina jõudsin täpselt sinna, kust siis hobused oma teekonda üldse Kabala taha alustasid. 
Kui Aade juhtponiga teepeale sai, kui kena mõnusa traaviga kodu poole sörgiti, keegi ei kihutanud ette, pigem hoiduti kummagile poole küljele. Kuna sai kohe varjualusesse pandud ja uksed ka kinni, et las olla sees päeva. Ei ole vaja uut jalutuskäiku. Pokker ja Fryc veetsid siis päeva väljas oma partneritest ponidega. 
Tütar Laura räägib pea iga päeva hommikul, kuidas Pokker või Fryc öösiti magab. Alati teravdan kuulmist ja olen tähelepanelik. Imestasin üks hommik kuulduse üle, et Pokker ja Fryc koos ühel ajal magasid, ponid olid siis nende und valvanud... 
Loomade jälgimine on vahva...