Juba teine advent... uhh kui kiirelt tormab aeg. Pea käes koolivaheaeg ning jõulud. Vaikselt tulevad tellimused saanisõitudele kuid ka veel tuntakse huvi talviste ratsamatkade vastu.
Muidugi mul on valmis enda tehtud piparkoogi tainas (suuremas koguses) lihtsalt jao pärast lastel lasta küpsetada. 
Nädala sees tegelesin korra rehabilitatsiooni tööga. Ja täkk Liptoniga ning lõpetasin priaga kitseaaga, eks järgmine aasta ole näha, kas veel miskit kajastamatta jäänud. Hobustepassid-kiibid on korras. 
Natuke on nukker tunne, et aasta hakkab lõppema... ma ei tea miks muudab mind aastavahetus rohkem härdamaks, kui miski muu pööriajaga kaasnev aeg.

Eile oli siis esimene advent. Käisin Lara ja Lauraga seda linnas tähistamas. Kuna on olemas selline MTÜ Koerus, siis nende poolt korraldatud orienteerumine vanalinnas tundus olevat sobilik Larale testimiseks, tema praeguse koolitus oskuste omandamises. Kuna Laura on üldse minuga vähe saanud käia pealinnas, siis tema valisin sellepärast veel kaasa, kuna tema tegeleb aktiivselt koerte dressuuriga. 
Lara puhul valmistas rõõmu, et ta ei lasku kõhuli maha inimesi nähes, kui linnavahel liikusime. Muidugi minu poolse rõõmsa ning edasivirgutava intonatsiooniga antud häälkäsklus ,,edasi" liikus täiesti vabalt, kuid kerge kartlikkusega. Mõtisklen, millise valemiga suudan tal selle saba veel jalgevahelt välja tuua ehk siis liikuda täieliku lõdvestunud ning rahulolu ja peremehe saatel liikumisest rõõmu tunneb. Muidugi neid inimesi, kes koos koertega Lara ei kartnud. Iga orienteerumisepunkti juurde kuulus lihtne ülesanne, mille pidi sooritama koer koos koerajuhiga.
Kui juba viimaste punktide otsimisega tundsin ise, et väsimus võtab maad, siis samad ilmingud väljendusid ka koeras ja lapses. Laps oskab öelda, aga koer ei oska. Üks punkt jäigi leidmata, eks palju asju mängis veel ilm, hommikul linna jõudes tervitas Balti jaamas muidugi lumesadu, mis pika peale muutus lörtsiks ja kui start anti linnajooksuks, siis juba jämedat vihma ning mu mõte panna ennast õhemalt riidesse jäi sellepärast ära.
Kui orienteerumisrada otsakorrale sai, siis vaatasin, et Lara oli piisavalt väsinud ja veel korra oli vaja ületada Raekoja plats, siis enam Lara oma jala peal ei suutnud stress ja väsimus võtsid koeras võimust. Sellistel puhkudel haarasin Lara sülle ja kohtusin siis veel õega ning läksime ühte vaiksemasse tänavasse ja pärast ühte hamburgeri punkti, kus siis laotasin põrandale Lara reisiteki, kus ta sai rahulikult puhata. Tänusõnad hamburgeri teenindajale, kes lubas koeraga sisse, et sooja saada. Veetsin siis mõned minutid oma õe seltsis Balti jaama ühes toitlustuspunktis rongile mineku aega nii veetes..   Otsustasin, et teen nii hästi kui suudan. Üks asi oli Lapse pärast ja teine asi, et Lara kogeks midagi uut... uut koges tõesti , et täna oli mul tõeline möll kodus, et metsa minna. Üks on selge rohkem hakkan pöörama nüüd pilkkontakti saavutamisele, teadsin, et see on meil veel nõrk ja eile see ühe trikiga saigi saatuslikuks, kuid mind see ei heiduta. Teades milline koer oli Lara 5 kuud tagasi (täitsa sõnakuulmatu, iga inimene, kes oma pilgu tema poole suunas pani tema lömitama). Eilne linnas käik rõõmustas. Kodus on Lara julgem, kuid nüüd on vaja õpetada suhtlema rohkem igas olukorras, nii nagu Pipi, et kui kutsun kohe tuleb ükskõik mis tegevus Pipil käsil on.
Nädalas mõned korrad saab pandud Liptonit sadula alla, käitub väga rahulikult ning kuulekalt. Järgmisel nädalal alustan kordetreeningutega.

Õnnes sügis oma soojuse ja heitlike vihmasadudega on andnud võimaluse palju tööd väljas teha. Naljakas mul pole aega olnud isegi talveund pidada.
Tegutseda metsas, siis puid lõhutud (kui vihma sadas). Liptonit hoolega sadula alla pandud. 
Kõige suurema kulutuse sai hetkel auto, eks auto on muutnud igapäeva elu ikka mugavaks ja kui seda üks päev pole, kohe probleem majas. Kuidas hakkama saada...

Ei oskagi kirjutada, et miks vahel pikk vahe tekib kirjutamisse. Lihtsalt pole millest kirjutada, kuna elu jookseb lihtsalt rööbastes kiirelt ja toimekalt. Eks auto probleem kallutas rohkem tema probleemide lahendamisele, kui seda oleks osanud keegi oodata. Ja kuna veel remonditöökojas olid muutunud juhtkond ja töötaja, siis tekitas see teatud segaduse õigemini kontrolliva hoiaku. Teada värk, kui oled korra kuskil autoremondiga kannatajaks olnud, siis kipub asi juba kontrolliva hoiaku nime all tegutsema. Nii nagu koolist tulnud last teepeal politsei kontrollis, et kas helkurid ja tuled ratastel olemas. Üldiselt sain väga pahaseks, olles võtnud mõned täiskasvanutega ühendust olen saanud oma seisukohale kindla seisukoha, pöörduda politseisse teatud nõudmisega. Jätta metsavahel liiklevad lapsed rahule.  Tänapäev on täis vastikuid ja halva mõttemaailmaga täidetud isikuid, kel puudub õiged hoiakud elule. Kuna juba meediakanalid kajastavad paksult äärmusest äärmusesse kriminaalseid sündmusi. Siis on mõned kes haaravad sealt endile häid ideid. Kuna laskudes Sherlock Holmsi või Hercule Poiroti dektetiivide ajastusse, siis sellised töömeetodid kahjuks ei kehti ja ei saavuta enam kahjuks häid tulemusi. 
Olen väga kriitiline ning vist täis kuhjatud negatiivsete emotsioonide lainetega. Lihtsalt teatud asjad ja tegevused on tekitanud ,,kisatõstmis meeleolu" leian, et minu vastu on käitutud ebaõigalselt. On palju asju, mis tekitavad ehmatavaid seisukordi ning muudavad ettevaatlikuks.

Lihtsalt uskumatuna näiv asi võib võtta pöördelisi käike, nii ka koerapidamises.  Võin rahulikult hingata ja vaikselt edasi minna ning leida sobiv tegevus Larale. Lara on meil tõeline üllataja. Koerad on kõik tasakaalus ja rahumeelsed, Larat vaadates imetlen teda päevast päeva ja mõtlen, et kas tõesti oli vaja palju vabadust. Ja toas julgeb ringi rohkem liikuda, toas olevaid linde loomi ei puutu ja paku huvi ka, pigem eelistab inimeste seltskonda ja mida veel... ma olen sellest koerast tõesti hämmingus. Lootusetuna tundunud olukord on saanud lõpuks lahenduse.

Nii, olles siis endas leidnud selle julguse ja saatsin auto remonditöökotta. Vahe peal suure uudise olid vahetunud juhatajad. Eks esmane ehmatus uue inimese puhul lööb tummaks ja mõtlikuks ning uurimine tõi tagasi kindluse ja otsustavuse. Nojah, aga rohkem harjumatust tekitab uue juhataja töö stiil. Auto läks remondikotta, aga selle kallal hakatakse alles järgmine nädal tegutsema. Uue inimese tööstiil on harjumatu, eks näe kuidas siis auto remont läheb ja kui suureks osutub see number. Ohkama võtab... lootsin, et saan auto juba see nädal korda.
Viimastel nädalatel olen tegelenud hobuteraapia läbi viimisega. Õpin, kuna ammuilma olen unistanud probleemsete noorte ja puuet omavate isikutega kokkupuutuda. Täkuga olen tegelenud, kuna ei taha, et temast saaks pidev aedade lõhkuja, sis pidev tähelepanu ja tegeleus on viinud soovitud tulemuseks. 
Eile sai Anett jälle ühe ämbri lõhkumisega hakkama, mille peale tõsiselt pahandasin. Natuke kiuslik teismeiga on saabunud, peab rivaalitsema teise hobusega. Väga lihtne, viskas kabja sisse ja mis kabjahoop plastmassist ämbrile siis on.. ikka räbalad järgi. 
Koer Laraga olen saavutanud usalduse juba 95% mis teeb mu meele rõõmsaks, see mure, et koer ei anna kätte, et rihma kinnitada, siis nüüd on tulemus selline. Kui mu käes näeb rihma, lausa nõuab rihma enda külge... Pikk aeg on möödas, esimene teema oli usalduse võitmine, teine probleem nigel söögisu, mis on asendunud suure söögiisuga. Ja koer on väga heas konditsioonis. Täiskasvanuid inimesi enam ei karda. Väheke veel pelgab ja kanade osas ma ei julge veel teda koos lindudega välja lasta. Muidugi Lara on sellises eas, kus kipub vahel juhirolli võtma, siis peab jälgima, et koer teistele liiga ei teeks ja kõik probleemid tuleb eos lämmatada. Koeri ei tohi lasta purelema minna. On minu seisukoht, kui selle pubeka ea olen läbinud mööduvad ka muud nähtused arvestavalt. näit. Pipi küsib, kas mürab teiste koertega korrektselt, siis Sass arvetsab ja on hästi õrnaks muutunud, kui Sohvi on liiga teinud. Sass tuleb kaebama. Ja min lohutan, ja Sass läheb jälle rõõmsal meelel edasi ning unustab probleemi Sohviga. 

Maapind on juba siis pehmeks vihmaveest muutunud, isegi kõievaiad ei püsi maa sees, väga kergelt tulevad välja.
Ootasin eile EHS-i töötajaid, kuid jah ei jäid tulematta. Homme helistan, küsin millal tulevad, tahan ju auto remonti viia, et siis ei satu sellisele ajale, kui ma kodust ära. Mõned hobused vajavad hindeid... kui ma eksi siis läheb see ka mulle maksma... natuke hirmutab. Tõuhobuse kasvatus on päris kallis lugu, siis varssadele vaja teha ussitõrjed, üks täkupoiss vaja ruunata, kui klopsin vaikselt mõttes summad kokku, oi oi oi, paneb ikka oigama. 
Nüüd mil võtsin koerakoolitusse uue meetodi ehk siis jalutama minnes, panen Pipi rihma otsa ja mis toimub. Lara nõuab rihma otsa saamist, see ,,kohutav" kuidas hüppab minu ja Pipi vahele ning hõõrub ennast vahele. Täna üllatas Sass omakorda, kes julgeb juba rohkem kaasa tulla, kui hobustega metsa lähen. Miks on mul koerad, sellepärast, et pakuvad seltsi ning meeldib neid jälgida. Mina näiteks ei suuda koerata olla, kui ma miskit teen on alati koerad mu lähedal ja sabas. Hobuseid karjamaalt ära tuues, on nemad karjamaal kaevamas, see on nende esmane tegevus, collie armastab hobuseid ajada, kuid õnneks on seegi kadunud.