Eile oli siis esimene advent. Käisin Lara ja Lauraga seda linnas tähistamas. Kuna on olemas selline MTÜ Koerus, siis nende poolt korraldatud orienteerumine vanalinnas tundus olevat sobilik Larale testimiseks, tema praeguse koolitus oskuste omandamises. Kuna Laura on üldse minuga vähe saanud käia pealinnas, siis tema valisin sellepärast veel kaasa, kuna tema tegeleb aktiivselt koerte dressuuriga. 
Lara puhul valmistas rõõmu, et ta ei lasku kõhuli maha inimesi nähes, kui linnavahel liikusime. Muidugi minu poolse rõõmsa ning edasivirgutava intonatsiooniga antud häälkäsklus ,,edasi" liikus täiesti vabalt, kuid kerge kartlikkusega. Mõtisklen, millise valemiga suudan tal selle saba veel jalgevahelt välja tuua ehk siis liikuda täieliku lõdvestunud ning rahulolu ja peremehe saatel liikumisest rõõmu tunneb. Muidugi neid inimesi, kes koos koertega Lara ei kartnud. Iga orienteerumisepunkti juurde kuulus lihtne ülesanne, mille pidi sooritama koer koos koerajuhiga.
Kui juba viimaste punktide otsimisega tundsin ise, et väsimus võtab maad, siis samad ilmingud väljendusid ka koeras ja lapses. Laps oskab öelda, aga koer ei oska. Üks punkt jäigi leidmata, eks palju asju mängis veel ilm, hommikul linna jõudes tervitas Balti jaamas muidugi lumesadu, mis pika peale muutus lörtsiks ja kui start anti linnajooksuks, siis juba jämedat vihma ning mu mõte panna ennast õhemalt riidesse jäi sellepärast ära.
Kui orienteerumisrada otsakorrale sai, siis vaatasin, et Lara oli piisavalt väsinud ja veel korra oli vaja ületada Raekoja plats, siis enam Lara oma jala peal ei suutnud stress ja väsimus võtsid koeras võimust. Sellistel puhkudel haarasin Lara sülle ja kohtusin siis veel õega ning läksime ühte vaiksemasse tänavasse ja pärast ühte hamburgeri punkti, kus siis laotasin põrandale Lara reisiteki, kus ta sai rahulikult puhata. Tänusõnad hamburgeri teenindajale, kes lubas koeraga sisse, et sooja saada. Veetsin siis mõned minutid oma õe seltsis Balti jaama ühes toitlustuspunktis rongile mineku aega nii veetes..   Otsustasin, et teen nii hästi kui suudan. Üks asi oli Lapse pärast ja teine asi, et Lara kogeks midagi uut... uut koges tõesti , et täna oli mul tõeline möll kodus, et metsa minna. Üks on selge rohkem hakkan pöörama nüüd pilkkontakti saavutamisele, teadsin, et see on meil veel nõrk ja eile see ühe trikiga saigi saatuslikuks, kuid mind see ei heiduta. Teades milline koer oli Lara 5 kuud tagasi (täitsa sõnakuulmatu, iga inimene, kes oma pilgu tema poole suunas pani tema lömitama). Eilne linnas käik rõõmustas. Kodus on Lara julgem, kuid nüüd on vaja õpetada suhtlema rohkem igas olukorras, nii nagu Pipi, et kui kutsun kohe tuleb ükskõik mis tegevus Pipil käsil on.
Nädalas mõned korrad saab pandud Liptonit sadula alla, käitub väga rahulikult ning kuulekalt. Järgmisel nädalal alustan kordetreeningutega.