Nüüd 

on selja taha jäänud ka kolme päevane ratsamatka laager. Mina kolm tüdrukut alustasime siis pühapäeval 18.08.24 oma teekonda Velise suunas. 

Miks sai valitud selline teekond, hobused vajavad head sööki (said ädala peal ennast kosutada). Hobustele sai rajatud tara. Kuid teatud hobustel peab hoidma silma peal. Kaks suksut on sellised taipajad, kui karjuses voolu pole. On nad lihtsalt supsti väljas. Nii ka esimene öö juhtus. 

Tüdrukud magasid telgis, mina vähkresin keerutades varjualuses ja ühtlasi hoidsin valvsalt silma hobuste peal. Cissi kipub ikka kõigile enda kohal olust väga teravalt teada andma tagumiste jalgade paaris tõstega.

Teeba oli üks kes kella 4 ajal ronis aiast välja. Cissi oli teine. Eks panin kohe aeda tagasi. Cissu sai siis ohelikuga kinnitada vaiaga maa külge. 

Teise päeva retk viis läbi Valgu küla poekesest, kus said asjaosalised täiendada oma maitse järgi taskuid ja kõhtu. Hopad said jälle teepeal puu otsast korjatud valge klaari õunu. 

Meile valmistas kohtumise üllatuse Liilijan Masing kes on Paisumaa külas üks tori hobuse kasvataja. Edasi liikudes kohtusime ühe kohaliku uudishimust pakitsevast lihaveise ja lambapidaja talunikust, kes kutsus enda poole. Kus siis tegime kahe tunnise lõuna, et hobused said siis natuke ristiku põllus maiustada (iga päevaselt seda lubada ei saa ega tohi). Ühelgi hobusel mingeid tervise probleeme ei esinenud. 

Ja teise öö veetsime juba vanasti nimetati Petrula turvakodu (selles veetsid sellised mehed kuhu mujale ei kõlvanud). Nüüd kannab Töömaja nimetust, kuhu võetakse reha programmi ja usu teadvustamise põhisuunaga sotsialiseeruma ühiskonda, muutudes kainemaks, suitsu vabaks või narkootikumidest vabanema.

 

August on kohale jõudnud ja terendab sügis silmade ees. 

Ei teagi kuidas jätkata mõtete jagamist. Vahepeal sai töötatud päris tiheda töögraafikuga ja kolmel erineval töökohal. Ja muidugi kõik on seotud valvamistega, mida valvasin või milles korda hoidsin ei oma hetkel tähtsust. 

Tänusõnad perele, kes on igatepidi hakkamist täis just hobuste lainel. Mida ootan või ootame... sauna valmimist, millal saab ei oska kohe öelda, aga algus on tehtud. Natuke unistan, siis on järgmine aasta juba laagri korraldamisega paremad välja vaated.  Unistada võib suurelt, kuid eks on ka saladusi, mida ma hetkel ei jaga, aga saate seda aasta lõpus teada. Miskit uut ootab meil veel ees. Ühtepidi olen südamest tänulik, et elu selliseid samme pakub. 

Ainus jama, hetkel on veel vajalik kogus talvisest söödast puudu. Peab juba tegema kalkulatsiooni, kui palju peab raha kulutama, et talve üle elamiseks vaja mindavat kogust söödale kulutama. 

Poni täkk Albert sai viidud Põlvamaale, täku tegusid korraldama. Eks väheke kurb oli ka... Mulle Albu väga meeldib ja ega poleks teda viia tahtnud, kuid pidin seda tegema. Siiani pole kedagi maha saanud müüa, kuigi soov on väga paar nooremat müüa. 

Juulikuu viimased päevad

Juulikuu on läbi saamas. Laupäev sai lõpetatud selle aasta ainuke pikem ratsalaager. Seekord sai ujumas mitmed korrad käidud. 

Ühe ujumise käigu veetsime Loe augus. Hobused kes sadula all Cissu koos oma beebsu Villega, Fryc, Tassa, Lembitu ja poni vankri ees Kellukas (tuleval aastal loodan jõuda, et saab harjutama hakata Assot ette käima). Vaja nooremaid hobuseid.

Oi kui kiirelt lendab aeg.

...tõesti, nii palju oleks jagada. Osalesime jälle ratsa orienteerumisel, kus meil läks päris hästi. Osales 8 võistkonda, meie esindus oli neli inimest ja neli hobust. 

Oi kui palju oleme saanud käia väljas lapsi sõidutamas.

Oi kui palju olen proovinud siia sisse logida ja mul oli meelest ununenud, et olin vahetanud parooli. 

Eelmine kuu oli meil väga aktiivne ja jätkame suvise tegevusrohke ajaga. Olen häppi, et saime osaleda 1.06 lastekaitsepäeva üritusel ponidega Kaius. Seekord siis Amanda ja Albert, kui Mann läheb kenasti peale, siis Albert paras tegelane peale laadimisel. Kuid õnneks jätkub kannatlikust nende pujäänikutega. Nüüd muidugi heinatöö ootel ehk siis sobiva aja leidmine heinateoks. On veel tehnika remont pooleli. 

Sai ka korraldatud päevane laager, kehvale ajale sattus meie maastiku matk. Vihm ja äike, kuid kummaliselt olid sihid kus ma oma kolm aastat tagasi kappasin nüüd nii täis võssa kasvanud (mõttes omanikule ai...ai...ai). Sai siis ragistatud...

 

Elu loomadega on võrratu, kui ei pea kõike üksi tegema. Vahel mõlgutan mõtteid, et kuidas saavad hakkama need MTÜ-d kes loomade päästmisega tegelevad. Igale loomale on ju teatud kulu. Kuidagi ei saa mööda minna, et raha ei kulu. Juba sööda ostmine, kas siis või lihtsamatele asjadele. 

Pidin näiteks tegema kulutused ekstra Cissile, ja teate kui palju kulus oma 50 eurot. Kuna ta ei taha metsas olla ja kollektiivist lugu ei pea, kogu aeg tuli koju. Suurte hobuste puhul peame rajama aga aiad juba kõrgemaks. Ja ühele poole tuleb kõrge tara, metallpostid on olemas, aga millal noored aega saavad hetkel on see ettevõtmise asi. 

Matkale rahvas...kena kevad.

 Jätkame aedade ehitustega. Kuid ootame ka jätkuvalt külastajaid. Olen teinud matkaradade uurimiseks ratta retki endale. Lihtsalt tõmmata sellest hallist argisest massist välja. 

Maadlen seletamatu kanna valuga, mis liigub kord hüppe liigeses siis jälle talla all. Eelmine aasta sügisel toimunud Kernu orienteerumise võistlusel väänasin kusagil oksa risu sees jala välja ja ühtlasi lõppes ühe botase tald. Lõpu spurdi tegin juba palja jalu. Samas see fännamise mõnu tunne jooksmisest ja orienteerumisest võõras kohas on alati üks fun värk. Ja nii kui ma tunne tülpimust argisest elust võtan ette midagi peadpööritava seikluse. Ei kannata igavat rutiini. Sellepärast ootan vahelduseks särtsakaid inimesi külla. 

Eeelmine nädal nokitsedes metsas metsakuiva koristades koplitest, väänasin taas jala, botasega  ühe oksa taha kinni jäädes. Ja muidugi lõpetasin oma töö ei tahtnud asja pooleli jätta. 

Järgmisel kuul plaan kahel ööl ööratsamatkad koos toitlustamisega teha. Olen jäänud endiselt enda tegemiste juurde. Hobused vajavad sööda tootmiseks raha.

Soov on hetkel kahele noorele 2-e aastasele hopsile ja ponile kodu leida. Ei ole meil hetkel suurt aega noorte hobuste välja õppeks. Olen väga tänulik, et noorem tütar on võtnud vaevaks nendega tegeleda iga päevaselt. Tegevusetult mul hobused vaatamata rahva vähesusele ei seisa. Püüame liigutada maksimum koormusega.

Tänavu aasta oleme osaleda jõudnud kahel ratsaorienteerumise võistlusel. Mõnus ja äge...mis sellest, et vanus tiksub mul peale...varsti saan 55. 

Minu meelest teeb põnevaks see, et saame teha hobustega rahulikumaid asju ja saab osaleda selliste hobustega, kes meile sobivad. 

Fryci kiidan jätkuvalt, kuigi ta ihkaks suurde karja, siiski ei taha tema kaalukaotust. Nii ongi, et tema peab leppima sõbratarist poni Amandaga. Muidugi oli pull jälgida, kui Mannul indlemise aeg oli. Mann oli siis ikka väga pahane, kui Fryc talle tähelepanu ei pööranud. Teebale meeldib ka Fryc...miks ei oska keegi seletada. Kuigi suuremas karjas hetkel on kaks ruuna.

 

                                                       Need on Hiiumaa pildid.