Nüüd 

on selja taha jäänud ka kolme päevane ratsamatka laager. Mina kolm tüdrukut alustasime siis pühapäeval 18.08.24 oma teekonda Velise suunas. 

Miks sai valitud selline teekond, hobused vajavad head sööki (said ädala peal ennast kosutada). Hobustele sai rajatud tara. Kuid teatud hobustel peab hoidma silma peal. Kaks suksut on sellised taipajad, kui karjuses voolu pole. On nad lihtsalt supsti väljas. Nii ka esimene öö juhtus. 

Tüdrukud magasid telgis, mina vähkresin keerutades varjualuses ja ühtlasi hoidsin valvsalt silma hobuste peal. Cissi kipub ikka kõigile enda kohal olust väga teravalt teada andma tagumiste jalgade paaris tõstega.

Teeba oli üks kes kella 4 ajal ronis aiast välja. Cissi oli teine. Eks panin kohe aeda tagasi. Cissu sai siis ohelikuga kinnitada vaiaga maa külge. 

Teise päeva retk viis läbi Valgu küla poekesest, kus said asjaosalised täiendada oma maitse järgi taskuid ja kõhtu. Hopad said jälle teepeal puu otsast korjatud valge klaari õunu. 

Meile valmistas kohtumise üllatuse Liilijan Masing kes on Paisumaa külas üks tori hobuse kasvataja. Edasi liikudes kohtusime ühe kohaliku uudishimust pakitsevast lihaveise ja lambapidaja talunikust, kes kutsus enda poole. Kus siis tegime kahe tunnise lõuna, et hobused said siis natuke ristiku põllus maiustada (iga päevaselt seda lubada ei saa ega tohi). Ühelgi hobusel mingeid tervise probleeme ei esinenud. 

Ja teise öö veetsime juba vanasti nimetati Petrula turvakodu (selles veetsid sellised mehed kuhu mujale ei kõlvanud). Nüüd kannab Töömaja nimetust, kuhu võetakse reha programmi ja usu teadvustamise põhisuunaga sotsialiseeruma ühiskonda, muutudes kainemaks, suitsu vabaks või narkootikumidest vabanema.