Vihm ja esimene juuli.

Milline mõnus hommik, kus puudus igasugune leitsak. Mõte tiksub, et peab kõik heinamaad siloks kokku keerama. Vaatan nädala pärast. 

Käisin taas noori sälgusid söötmas, ja kõrval tühjas koplis mängisid väikesed metsjänese hakatised emaga. Milline mõnus vaatepilt. Tundus, et ka neile on vihmane ilm mõju avaldamud. Toonud lageda peale jooksma.

Enamus hobuseid sai eelmise nädala alguses metsakarjamaadele sööma saadetud. Kodu juures oli juba koppel nii madalalt ära pügatud nagu tõeline golfi väljak. 

Kuna vihmutab, siis pakin rattamatka kotid ja lähen teen ühe mõnusa puhkuse tripi rattaga. Ja järgmisest nädala teisipäevast võtan vastu matka huvilisi. 

Elame näeme ja tegutseme.  

 Päris pikk vahe tekkis viimasele kirjutisele. Põhjus lihtne. Kuivus ehk mis Eestit viimastel aastatel tabanud. Paneb mõtlikult analüüsima, mida või kuidas. Plaan hobuste arvu vähendamiseks võib ka läbi kukkuda. Heina tegemine on tänavu aasta raskendatud seisuses.  Ja kui vaadata pakutavate müügihobuste numbreid. Siis küll eriti usku müügiks pole. Ainus mõte kuidas hakkama saada, sel juhul läheks iga sent hobuste sööda ostuks. 

Meie kandi heinamaadel on ikka päris nutune seis. Kuid kõige huvitavam on metsakarjamaadel oleva rohukasvu suhtes nuriseda ei saa. 

Noortele eelmise aasta sälgudele ostsin lutserni graanuleid. Kuna nendel peab olema tugeva vooluga aed, siis tegeleme nende lisasöötmisega. Samas on see kasulik noorte hobustega tegelemisele kuluv aeg. 

Praegu on nii, et kodu lähedalt veel hetkel niidukiga peale ei lähe. Saan teha niimoodi, et karjatan. Karjus ümber ja loomad peale. Samas on seda söögikraami palju. Olen mõelnud igasuguseid variante. Kuid kaalukam otsus siiski teeme selle järgi kui palju me juulikuus sööta saame.

Naabrionu ,,pullid" viimane piisk karikasse oli mul siin kui minuga võttis ühendust saatejuht Taavi Libe maikuus, kes ründava hääletooniga küsimusega lajatas, et kas minu hobused on naabrimaade peal...järjekordne vale millega naaber juba lagedale jõudis.  Pärast naabri loomadest vabanemist on elu rahulikum. Kuid naabrionu hing seda võrd haigem... Mina pole põhjust andnud. Kuna olen korduvalt helistanud ja teada andnud, et soovin, et Midagi ette võtaks oma loomadega. Kuid ega mind selle mõtte järel eriti viisakalt ei kostitatud. Suust lendas minu suunas igat masti ,,sulelisi ja karvaseid".

Vaatan ja imestan Rapla RK tegemisi ja avalikkuse tähelepanu tõmbamist. Mis teha, tähelepanu puudus on nii suur, et hõisata teles ja kiidelda neti meedia lehel... Panebki imestama... Isegi oma treeneri kutset kiideldakse mega palju... Meil Eestis on mitmeid häid treenereid, kellelt miskit õppida... Õpin minagi juurde, vahel on hea kellegi teise käe all harjutada või teadmisi omandada. Nagu on teinud ka mu enda lapsed.  

Olen häppi oma väikese arvulise laste laagri korraldusega. Väike on mõnus ja jõuan kõikidele lastele piisavalt tähelepanu pöörata.  

Vihma ootus.

 Maapind on kuivamas. Pidin eile kanade pärast sibula peenra uuesti kaevama. Tegelased lihtsalt mõne päevaga siblinud laiali. Eile oli kahe tööpäeva vahel vaba päev ja suurt kodus peale hobuste jootmise, kasvuhoone kastmise, lillede istutamise, sees olevatele sälgudele sööda varumise, ponitäku Alberti küla peale viimise lihtsalt päev käest ära jooksis.  

Hobumäradel pead laiali otsas ja seetõttu väheke elavamad. Loodan, et täku mõneks ajaks eemale talust viimine loksutab elu tasaseks. Viimane pühapäeva hommik seda näitas. Läksin treikut autole taha panema, tõin koplist ära Alberti (alguses plaanisin sõidutamiseks Kelluka ja Alberti võtta). Kuid treileri peale laadima hakates selgus, et selline kombo ei lähe mitte läbi. Indleva mära kõrvale poni täkku panna ei riskinud. Siis selgus, et Pokker ja Fryc on armunud omakorda Kellukasse või on see vastupidi võta sa kinni...mis nende kabjaliste peas toimub.  Õhtul trenniks Tassa võttes selgus, et ka teise kopli märade hormoonid möllavad. See selleks, igal loomal avaldub siis tõeline iseloom. Ja muidugi inimese kontroll looma üle peab siis tunduvalt suurem olema. 

Tassa ka oma liigses erutuses ka kõike seda väljendas. 

Mind see ei sega, igasugune iseloomus kõrvale kalle on märgatav hobustel. See on siiski loomulik loomale kes on harjunud oma keskkonnas elama. Siin ongi lastevanematele mõtlemise aine: mis oleks hea kui täiskasvanu ema või isa sekkumisel laps saaks abi kaasa mõtlemisest ja suunavatest käitumis juhistest. 

Veel saaks mõne peenra teha, aga mõtlen sellele. 

Osalesin zuumi koolitusel ,,Käitumise kujundamine ratsaspordis"... suund oli parimatelt treeneritelt mõtete edasi andmine, kuidas paremini kas hüppamiseks ette valmistada või koolisõidus küljendamist õpetada hobusele. 

Plaan jätkata pooleli jäänud EKR 5 taseme treeneri kutse omandamist. Vaja läbida praktika... 

Hakkabki läbi saama maikuu, palju päevi pole jäänud. Ja läbi saamas on lasteaia hooaeg... mulle on see aeg olnud lisakohustuste aeg. Samas põnev välja kutse. See selleks...

Olen see mis mind tõesti paelub ja kutsub. Samas läbisin e-koolitus põhiselt veel psühholoogia kursuse Tartu ülikoolis. Oli põnev ja samas õppida süvitsi aineid tundma mida võiks tulevikus enda juures arendama hakata. Terviklikult psühholoogia on üks teaduspõhine uurimustöö inimese vaimsest tervisest kuni surmani. 

Loomad on põnevad, üritan ühte oma huvitatust saksalamabakoeraga läbida kaitseliidu otsingukoerajuhi koolitust. Tegelikult olen valmis koeraga minema kohe nüüd ja praegu, kui mul see võimalus avaneks. Lihtsalt võtaks igast asjast võtaks osa, kus väheke saab ennast ja koera arendada. 

Saab tegeldud ka Mäxuga, kellega plaan Lätti jahikatset tegema. Üks päev sooritas kodu hoovis ideaalse linnukoera seisaku, otsisin taga ühte kana, kes juba mitmendat õhtut keeldus kuuti minemast ehk siis peitis kuhugile ära. Kahtlus langes, et on omale pesa teinud. 

Ja nii see ka oli, et kanal oli hunnik mune all ja sirelipõõsas ta pesal istus. Ja mu enda kasvatatud kukk semmib invaliidist pardimammaga. Oeh see oli nii lahe pilt, kuidas kukk ajas pardimammat vahvalt kuudi suunas. 

Leitud munad jagan koertele söögi sees ära. Ise ei taha süüa, ei tea kaua need on olnud ja siis nagu pole isu söömiseks. 

Anete valmistub võistlustele minema minu teada kolme hobusega. Tubli tegija...hoian mõttes pöialt, et selja korda saaks... 

See aasta on toimumas kolmed laagrid. Mõtlen kuidas augustikuu laagrissse osavõtjad leida või soovijaid. Kolmas laager on eelistatud rohkem oskajatele, kui algajatele. Ei soovi kellegi hobuseid sadula alla panna. Selleks on hea, kui on oskajad. Olen läbi teinud mitmeid matku ja saanud aru, et üks matk eeldab ka head koostööd teiste ratsanikega. Selle tõttu on hea, kui saduldamis oskused on igal ühel olemas. Samas olen ise põnevil matkast...mingi päev teeme tütrega ise raja läbi. 

Ja jätkame ootamisega, et külalised leiaksid ikka aega meie juurde. Tänu teile saame edasi töötada ja hobused on tänulikud iga koos veedetud aja eest.

 

 Oleme jätkuvalt tegusad. Üle nädala tagasi käisin ühe võõra tüdruku ja kahe oma poniga Hiiumaal Tahkuna tuletorni lähistel ratsa orienteerumisel. Hästi mul seal ei läinud. Omavaheline koostöö jäi nõrgaks. Mind ei häiri, see tuleb pigem kasuks, kuid ülekõige ilmaga vedas. Ja muidugi sain üle pika aja ööbida mere ääres. See oli lahe.

Uskumatult huvitava valetamisega on hakkama saanud meite naaber. Ütleks nii, et valetamisega on ta suht liiale läinud. Väga palju on välja mõeldiste tasandil oma mõtteid jaganud. Kahju on tekitatud mu mainele. Praegu ei jaga, mis mul enesekaitseks on nüüd plaanis ette võtta. 

Servus, eeem suured vabandused unustasin kuu edasi keerata. Kuid ootan sõnniku tellimusi, kuid jah...

Täna on Mäxu sünna, käisime tegime põllu trenni. Kuid mu geps ei tööta ikka nii nagu peab... elu on huvitavaks pööranud, teen trenni hobustega ja treenin kahte koera. Üks koer siis teenistus ülesannete täitmiseks ja teine koer siis jahikatseteks. Põnevad väljakutsed.

Homme saame teha algust selle aasta esimese orienteerumispäevakuga...teate jalad juba sügelevad metsaraja järgi punkte otsima... 

 

 Hommikust rahvas, meite kandis jägub lund veel metsa, kuid mujal on vaba maad tekkinud. Aina kisuvad näpud mulda. Ja muidugi alustasime hoogsalt sõnniku koristust koplitest. 

Eile õhtupoolik mul kuluski viie koti pakkimisele. Ühtlasi käidi pidevalt segamas. Uudistamas, kas tegevus söödav on või on minul miskit taskusse poetatud. Ja ühtlasi minul ülevaade kogu külale. Muidugi naaber koplis, kus Pokker ja Kati elutsevad. Oli millegi pärast Pokkeril järsku sada paari jalgu alla tekkinud. Küll ta jooksis ühte pidi ja teist pidi. Küll need kannikad kerkisid mõõtmatusse kõrgusse vahepeal, hetkeks peatasin oma tegevuse suure karja koplis, et vaadata ning tunda sügavalt tänumeelset tunnet, et Pokker on taas oma võimekuse piirides ja naudib nagu noor sälg. Kuigi jah on tema koguka keha kohta söögi isu ikka mõõtmatu, kuid nüüd mil ta on Katariinaga ühes koplis, on tal võimalus kellegagi alati oma nagistamisi tundelisel tasapinnal nagistada. Ehk siis pole siiani muutunud lahinguks, kus hambaid sirutatakse sõbra kannikatesse või teab kuhu keha piirkonda. Siis Pokkeri eelistus oma territoriaalsust kehtestada kõrva ja silma pilgutuste-lingutamistega... Minusse on tal eriline kiindumus, kui olid päikesepaistelised ilmad kiskusin maha tal tekid, et saaks kevadpäikest nautida ja õhtul kopli väravas hõigatud tekkide selga panekuks enda juurde, millise kihutamisega tuiskas kohale... mainin saladuskatte all, tegelikult oli mul kauss müsliga kaasas ja see oli minu võlujõu allikaks. Ega Pokker eriti tekke kanda taha ja selga panekuks pean alati taga ajama, siis olen leiutanud meetodid kuidas mul lihtsam oleks. Ja siis Pokker ei viitsi söödakausi juurest kuhugile enam põgeneda ja mulle jooksutrenni korraldada. 

Erakorraline aeg on tekitanud minulgi ümber arvestusega harjumused. Ja plaan paar noort sälgu maha müüa. Mõte on jätkata tõu aretust loomadega kellel põlvenmine passis kirjas. 

Ikka jälle hõikan, et meil on jätkuvalt võimalus matkata maastikul. Laste sünnipäevale tellida poni sõitu nii vankirga kui ratsa.