Hommikust rahvas, meite kandis jägub lund veel metsa, kuid mujal on vaba maad tekkinud. Aina kisuvad näpud mulda. Ja muidugi alustasime hoogsalt sõnniku koristust koplitest. 

Eile õhtupoolik mul kuluski viie koti pakkimisele. Ühtlasi käidi pidevalt segamas. Uudistamas, kas tegevus söödav on või on minul miskit taskusse poetatud. Ja ühtlasi minul ülevaade kogu külale. Muidugi naaber koplis, kus Pokker ja Kati elutsevad. Oli millegi pärast Pokkeril järsku sada paari jalgu alla tekkinud. Küll ta jooksis ühte pidi ja teist pidi. Küll need kannikad kerkisid mõõtmatusse kõrgusse vahepeal, hetkeks peatasin oma tegevuse suure karja koplis, et vaadata ning tunda sügavalt tänumeelset tunnet, et Pokker on taas oma võimekuse piirides ja naudib nagu noor sälg. Kuigi jah on tema koguka keha kohta söögi isu ikka mõõtmatu, kuid nüüd mil ta on Katariinaga ühes koplis, on tal võimalus kellegagi alati oma nagistamisi tundelisel tasapinnal nagistada. Ehk siis pole siiani muutunud lahinguks, kus hambaid sirutatakse sõbra kannikatesse või teab kuhu keha piirkonda. Siis Pokkeri eelistus oma territoriaalsust kehtestada kõrva ja silma pilgutuste-lingutamistega... Minusse on tal eriline kiindumus, kui olid päikesepaistelised ilmad kiskusin maha tal tekid, et saaks kevadpäikest nautida ja õhtul kopli väravas hõigatud tekkide selga panekuks enda juurde, millise kihutamisega tuiskas kohale... mainin saladuskatte all, tegelikult oli mul kauss müsliga kaasas ja see oli minu võlujõu allikaks. Ega Pokker eriti tekke kanda taha ja selga panekuks pean alati taga ajama, siis olen leiutanud meetodid kuidas mul lihtsam oleks. Ja siis Pokker ei viitsi söödakausi juurest kuhugile enam põgeneda ja mulle jooksutrenni korraldada. 

Erakorraline aeg on tekitanud minulgi ümber arvestusega harjumused. Ja plaan paar noort sälgu maha müüa. Mõte on jätkata tõu aretust loomadega kellel põlvenmine passis kirjas. 

Ikka jälle hõikan, et meil on jätkuvalt võimalus matkata maastikul. Laste sünnipäevale tellida poni sõitu nii vankirga kui ratsa.