Nii rahvas. Olen omptimistlik ja täis kevadist tööindu. Viimane nädalavahetus sai kolme tunnine ratsamatk ette võetud ja läbisime mitu küla. Kõik oli mõnus päike paistis ja hobused arvasid, et peavad meile korraldama galoppi minekut. Kuid hoidsime tagasi ei ole kohe korraga palju vaja. Ikka tasahaaval ja inimene peab siiski olukorda kontrollima. Kuid teekond oli suvaliselt valitud. Sai päris palju metsades kolatud just lemmikradadel. Oi kuidas hing ihkab vabaduse momente. Saigi kõigist mõtetest ennast vabaks lastud ja ainult nautida hetke olukorda.
Ja koju naasnuna olime ikka mõnusalt päikest saanud ja puhanud.
Tasub aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmikharrastusega... Mõeldud tehtud ja uus nädal algas mul Tallinnas käiguga, kus kohtusin onudega, et ära tuua auto mis Saksamaalt teise auto haagises ära toodi. Ja onude valduses proovisõidu pea 200 km ulatuses Saksamaa pinnal veel korda saatis.
Ühe auto paberite korda saamiseks oli vaja arvele võtta ja saada Eesti numbrimärgid ning ülevaatus ja uus kindlustus aastaks. Ja koju sõit kujunes juba auto testimise all. Naljanumbriks osutus mul peeglite asendi paika saamine, kui see käppas, siis vaja oli auto sisene temperatuur paika saada kuna oletasin, kui koju jõuan siis olen grillkana, aga mitte enam Margit. Kuna ülevaatuspunktis keris kuskilt mingist nupust küljeakna maha, siis sõitsin pea Raplasse veel tuul kõrvus vuhisemas ning aegajalt otsides õiget nuppu armatuurlaualt. Kui Raplas kütet tankimas käisin leidsin ka akna lüliti. Hirnu herneks mida kõike ei õpi, eks ju nupp asetses kõige lihtsama koha peal. Kuid see on lahe tutvumisperiood uue autoga (muidugi kasutatud, aga siiski parim mida veel tahta). Koju jõudes ootas juba poeg, kes kohe kahe käe pöidlad püsti ajas ja teavitas sõnaliselt, et parim auto mis mulle on osaks saanud. Muidugi tean, et laste unistus ka tolle massinaga sõiduproov ära teha.
Ja kus on mu kevad varaste hommikutundide lumekoorikuga on? Miks õue upub poriga jube... elu olen tüdinud nendest heitlikest ilmadest. Tahaks kuiva ilma porita ja mõnusaid kevadisi ilmasid. Kevad on aastaringi...

http://www.cavalorshop.eu/et/n/kohimine-ja-ekohimine-ja-eeterlikud-olid-%E2%80%93-saladuse-avaldamine

Tihti ei oska paljud arvata, mis toimub kui hobune köhib ja jäetakse kahe silma vahele. Tegelikult on märk ja asi võib võib võtta traagilise seisundi.

Mitu talve Eestis lõpuks on? Lugemine on sassi läinud, ilmad on väga heitlikud ja mitte meelepärased. Eile õhtul koju sõites, ei julgenud kiirusega üle 50 sõitagi. Nähtavus oli nii vilets, et vaevu mõne meetri ette ära nägin. Iseenesest autotulede valgel oli tegelikult lumesadu päris kaunis, kuid raske oli märgata aimatavaid teekontuure. Kuna puudus autojäljed eest. Õnneks on see, et igapäevaselt liiklemisega jääb meelde, kus kurvi kohad, aga ikkagi ehmatab kohe ära, kui tee äkitselt tiheda-laia lumeseinaga lõpeb.
Igal juhul täna käes on jälle tali. Olen tegelikult heitlikest ilmadest tüdinud.
Hobused sai sisse lastud, kuidas me oleme kohanud ilma Testuta, ega ei ole küll. Harjumatu on mitte näha tekita hobuseid. Testu oli alati see, kes esimesena karjamaal vastu tuli ning karjajuhi rollis oli kõigile. Kui ta toodi võttis kohe alguses karjajuhi oma peale. Kuid nüüd hetkel juhib tema poeg Pentu.
Koertega selline teema, jooksuaeg kahel emasel. Muidugi Pipi andis juba märku, et nüüd on õige aeg hakata teda eraldi hoidma. Mulle meeldib, kui koer juba teab, et peab võtma kasutusele valvemeetodid. Ja nii on nad majas sees kinni ning käib jälle kontrollitud jalutusmeetodid. Mis sellest et krants, aga lihtsalt mõnus pidada ei haukumist ega ulgumist. Kui mul kollid olid, siis oli ka nendega väga lihtne. Koerad oskasid majas sees ennast üleval pidada, aga hullud krants isased olid ikka võimatud. Küll lõhuti uksi ja hammastega murti lausa rehetoa uksele auk sisse. Jooksuaeg isastel on kogu aeg ja seepärast pooldan, kui isaste omanikud siiski kastreeriksid oma neljajalgsed ära. Isasest koerast pole kasu kodus, kui see hulgub ja teeb pahandusi küla peal... Mõelda ja arvestada ka teiste inimestega... Sügisel nägin, kuidas kaks saksalambakoera laadset tegelast meie maja ümber luusisid, kuid meil lõigatud isane, see ajas nood eemale majast ja ei lasknud neil väga pesitsema jääda, kuid pahandusi korraldasid küll. Mõnele elupuule, käidi sügamas ja üks kaunikujuline okaspuu sai ka kannatada. Isased armastavad sügamas ja jalga tõsta millegi pärast nende laadsetele. 

 

Juba siis 5 märts, ehh laiskus kontides. Tahaks laiselda, viimane öö veel uni piirdus kõigest kolme tunni pikkuseks.
Kohtusin eile jälle ühe inimesega, kes käis Ramsut vaatamas, kuid jah viimane sõna joob perel otsustada. Mainisin, et tahaks kohtuda pere endaga, see ei loe, kui võõras inimene vaatab koera. Kirungi vahel, et pidin sellesse loosse ennast mässima, aga kui suhtlesin nende kahe inimesega, siis päris rändama koera ka ei tahtnud saata.
Mul mõni hea sõbranna on öelnud, et annaksin mõne enda vanema koera ära ja jätaks noore koera alles. Oii ma olen alati väga kurjaks saanud. Olen kiindunud oma vanematesse koolitatud koertesse ja samas tekib trots mõnda aega inimest vältida, et mitte laskuda koerte teemadele, kes on julgenud oma arvamuse nõuandega segatult ette serveerida.
Eks lugu ise on olnud väsitav ja ei taha pidevalt mõelda, mis või kuidas. Lõpuks pean ikka mina ise kõigi asjadega hakkama saama.
Eile õhtul sai jälle madistatud Ullaga, kes keeldus meeleheitlikult ennast lüpsta laskmast. Isegi lüpsi lõpus pikali viskas, see isegi ei loe, et keegi eest poolt sügab või head paremat saab. Tuuliga on teine tera, tema lausa naudib kõike, mis temaga tehakse, kuigi lüpsik nisad tiba väiksemad ja pihku ei mahu. Tuleb kahe sõrme vahel venitus-lüpsi teha. Oo jaa, selle kitse lüpsmisega on lausa rõõm sellist peent tööd teha, kui teise kitsega, kes vahepeal pikali viskab. Jah inimesena peab jääma kannatlikuks ja teise uuesti ülesse meelitama ja püüdma lüpsmise lõpetama, kuni udarasse piima ei jää. Mõistan looma seisukohta, kuna udar hell, kui piimapais tekkinud. Üksik tall ei jõua kõike tarbida.
Ja muidugi täna küpsetas vanem tütar eilsest piimast värskeid pannkooke. Kuna munad tulevad ka oma majapidamisest, ostan iga kuu kanade jõusööta ja saavad lisakd veel maisijahust putrusid. Oii ja munarebud on ikka kenad oranžid nii nagu vanasti talumunad ikka.

Nii alanud juba kolmas märts. Sai väheke suheldud sotsiaalsetele teemadel inimesega, kes valdab ja tunneb muret noorte pärast. Noored, kellel pole midagi teha ning pärit poolikutest peredest. Osalt puutun igapäeva töös nendega ja lihtsalt on tekkinud huvi, natuke asju veel sügavamalt puurida, et miks just need noored ja miks on nendega tegemist pidevalt. Muidugi kahju on neist, kuid jõudsime ühele järeldusele, et leiduks selline meesterahvas, kes oskab ja on autoriteet noortele poistele ja suudaks kaasata teatud aktiivsetesse tegevustesse. Kus rakendada just poistele vaja minevaid adrenaliini laksusid läbi mingi tegevuste.
Kõike ei jõua üks inimene teha. Ainus asi tuleb loota kõrgemale jõule ja tema vägevale juhtimisele...
Muidugi on jälle beebiderindel uudiseid. Tuuli sai maha kahe tallega üks on sokuke ja teine kitseke. Nii, et tittede seis hetkel kaks kitsekest ja üks sokuke. See koosseis sobib, kuid mu emal on see eest 16 sõralist koos sarvedega. Minu jaoks on see arv juba üle mõistuse, kuna nene ohjeldamine viib katastroofini. Kui kõik aeda lahti pääsevad on tarbe põõsastest ainult riismed järgi. Ei kujuta ette ega taha kellegi kingadesse astuda.
Õnneks veemaitse jälle tagasi taandunud keemiata. Nojah ikka probleem, kuid imestan täna seda, et kui elu kiire, siis pole aega nurisemiseks

01.03.2017 ja veel rahvakalendri järgi tuhkapäev ehk siis tuhapäev. Viskasin tütrele nalja, et täna ei tohi juukseid kammida. Ja sellest algab 40 päevane paast (pühapäevasid ei arvestata) ja lõpeb see ülestõusmispühadel.
Ja muidugi täna hommikul oli jälle veel mingi keemia maitse ja lõhn juures.
Päeva nimetus tuleneb juba 7. sajandi lõpul kombeks katoliku kiriku rituaalist, palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuu tuha patukahetsejate pähe riputamune. Algselt ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus.
Tuhkapäevaga on seotud rida uskumusi ja toiminguid,mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt viidi tuhka põllule ja aeda, oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Tuhkakapuss, tuhkapoiss või tuhkatüdruk oli poisiks või tüdrukuks riietatud nukk, mis viidi salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jäi, see pere oli kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.
Hea teada...
Täna tõesti laiskuse vimm sees.
Kuigi hommikul tegin loomade juurde esimese ringi ära, et näha, kui palju veel esmaspäeval toodud silost järgi on. Ja kitsi kontrollisin, imetaval kitsel oli üks udaraveerandist tühi, kuid teises oli tekkinud jälle piimapais. Lüpsin seda vähemaks ning nunnutasin pesamunast kitsekest.
Kuid koertega tegelesin nii palju, et anda teada, keha keeles, et ma ei soovi nende haukumist kuulata. Enne ei lähe ma metsa kui koerad suudavad rahulikult ilma haukumiseta minuga metsa minna. Eks jah vahel tuleb jälle korrata ning meelde tuletada.
 

28.02.2017 ja ongi vastlapäev käes ja muidugi juba mul tehtud, kohalikule lasteaiale, pildid tulevad hiljem.
Kuidas alustasin üldse, juba kell 04.00 hommikul kiikasin ettevaatlikult aknast õue, kas lund on või ei ole. Oli, natuke kerge oli, uinusin uuesti, kuni kella 07.35. Kindlasti huvitab, miks jälgin nii kindlalt kella, lihtsalt harjumuse asi kella vaadata.
Eile õhtul peale 22.00 koju sõites, kallas ikka oavarrest. Mõtlesin on alles ilm ja ennustused, kui lubati, et esmaspäev on ok ja mitte ühtegi sadu, siis poolest päevast hooti andis piisakesi ja hooti tugevamalt. Ja mõtlesin lastega õhtul, kas lund veel hommikuks jätkub. Õnneks ilmaga vedas ja isegi päike piilus tunnike pilve tagant välja.
Saani korda pannes ja hobuseid varustusega täiendamas hõivasid vahe peal korda säetud saani koerad ja tee mis hing tahad ei tahtnud keegi loobuda maha ronimisest. Päris suur maadlus läks lahti, kui veel hobune oli ette rakendatud ja ma pidin kiire hüppega saani kargama, kuid üks koer jäi mulle külje alla. Isegi piuksu ei tehtud, õnneks koerte kuulekus on ok ja koju jäid nad kenasti
Igal juhul saanisõit ei jäänud tegemata. Lasteaialapsed said oma vastlasõidu. Ja eks oleme ise ka õnnelikud ja tagasi teel meenutasime jälle vanu aegu.

Kodu lähedale jõudes selgus, et meie noored sälghobused olid väikse pahandusega hakkama saanud (ära lõhkunud aia) ja kappasid rõõmsal meelel meid tervitama. Ja muidugi kappasid meist mööda ja koerad tulid suure haukumisega vastu ja muidugi Hertale tuli suur särts sisse ja pani kappama aiste vahel, pöörasin ära paremale, et teha veel väike kiire ring koos noorte hobustega. Ja koerad proovisid ka kohe saanile hüpata, kuid kiirus jäid koerte reageerimisvõimele natuke alla. Ja nii uhkes traavis siis ring karjamaale tehtud saigi. Oo jaa hobused on ettearvamatud ja siis peab tavaliselt ette ja taha mõtlema.

Ja kuna Herta ja Kati olid kuivad läksid tagasi karjamaal ja koos nendega ka noored. Lõpp hea-kõik hea. Päev on tõeliselt seiklusrohke olnud... Mis teha...
Ja saanid reed said tagasi talvekorterisse pandud ning kui ilmad kenamaks, siis peab neid väheke restaureerima ning ilmeid värskendama.
Oleme õnnelikud, et käisime ja tegime...
Ja muidugi hommikul ootas ebameeldiv üllatus kitseemaga, tal oli udar paistes. Ja tegin esimesed tõmbed,  jube paistetanud oli. Ja ütlesin Aadele, et tagasi vastlasõidult naasnuna, teeme peale hobuste lahti rakendamist kohe ka kitse lüpsi ära. Ja saigi tehtud, oo jaa, esmakordselt poeginud kitse lüps nõuab juba teatud vilumust. Juba paistetanud udar on ebameeldiv loomale. Nii saigi mitme igasuguse kitse vigurdamise peale teist üle kavaldatud. Aade hoidis teist koha peal sarvedest, sügades viimast sarvede tagant ja ise hoidsin ühte jalga üleval, et udarale lähemale saada ning rohkem paigal hoida.
Alguses oli paigal seismine ikka paras tegu, masseerisin kergelt, õnneks nisad on head ja piimajuga ei pea eriti tugeva pigistamise teel välja pigistama. Olen lapsest saadik erinevaid lehmi käsitsi lüpsnud ja see, et vahepeal mõned aastad meil lüpsi loomi pole olnud. Ei tähenda, et oleks oskuseid unustanud. Kõik on meeles ja kuidas ning millised võtted on parimad esmapoeginud loomale. On olnud ka põrguliste lehmadega kokkupuuteid, kes esimese lüpsi ajal kasvõi mööda seina oleks üles roninud, kui poleks leidlikku vanaisat igasuguse mõtlemisega ideid lagedale toonud. Ja need on mul mälus sügavalt talletunud. Just keerulised situatsioonid seda enam...
Jee elagu vastlapäev, varsti siis ka koduseid vastlakukleid ja vast kas siis oa või hernesuppi.

Kuidas küll aeg lendab ja ongi kuu lõpp. Homsega saab aasta kõige lühem kuu läbi. Natuke kurb ja natuke rõõmustav. Homme on veel vastlapäev.
Eile oli meil titeuudiseid. Oo jaa üks kitsedest Ulla sai lõpuks oma esiklapsega maha. Veel nimetu, kuid tegemist kitsekesega. Kontrollima peab, kuidas emal piimaga on, muidu võib tekkida nii, et talleke ei jõua kõike piima ära imeda, siis peab hakkama välja lüpsi tegema. Jälgime ja kontrollime, et kõikidega kenasti läheb.

 Ja pärast toimetasin lootekestad ning muud sõnnikumaiseid tegemisi . Nautida pühapäevast päeva ilma igasuguse kiirustamiseta. Puhkepäeva võtsin sajaga, sai välja toodud saan. Selle läbi avastasin, et kui palju vaja jälle rehealust koristama hakata. Nojah hobuvarustuse nurka oli tekkinud enneolematu rauakolu ja muidugi velgedega rehve.
Panime siis kamba peale hobuse saani ette. Ja tegime tiiru küla vahel, oma lemmikrajal. Natuke sadas vihma, kuid see ei häirinud. Hobu püsis ees kenasti, kuna võtsin kasutusele uued rangid.

Õhtune ujumine saunaga võttis ikka võhmale, nii et koju naastes jah kustusin praktiliselt kohe.
Täna käisin mitme küla tagant kuiva silo vedamas. Ja peaks ütlema, väga šeff kraam. Lõhn imeline, maitse elamusi veel ei võtnud, aga teen seda, kui avama peab teise rulli. Mul enda silo sai kodu lähedalt otsa, siis pean kümmekond rulli juurde ostma, kuid kevad pole enam mägede taga. Ja see käik oli lihtsalt nauditav, ilm tuuletu, traktor põrises omas taktis vahepeal sai ka kiiremaid käike proovitud. Tagasi tee kulges mul juba tiba paremini, kuid jah rõõmustan koos hobustega. Nojah teist rulli maha laadides kadusid siis jälle käigud. Tänasin mõttes, et seda ei juhtunud, kui olin kodust kaugel metsas. Söök sai ette ja küll  nad näevad kaunikesed. Muidugi peab veel jõusööta juurde hankima, kuna karvavahetuse aeg, siis vajavad lisamineraale-vitamiine jne.
Kanad munevad aktiivselt ja saavad ka õues käia mõne tunni. Kõige enam naudivad pardid lumeolemasolu.
Anete käis ka kodus, rõõmustav, kui kogu pere ikka ühise katuse all koos veedavad.