Nii rahvas. Olen omptimistlik ja täis kevadist tööindu. Viimane nädalavahetus sai kolme tunnine ratsamatk ette võetud ja läbisime mitu küla. Kõik oli mõnus päike paistis ja hobused arvasid, et peavad meile korraldama galoppi minekut. Kuid hoidsime tagasi ei ole kohe korraga palju vaja. Ikka tasahaaval ja inimene peab siiski olukorda kontrollima. Kuid teekond oli suvaliselt valitud. Sai päris palju metsades kolatud just lemmikradadel. Oi kuidas hing ihkab vabaduse momente. Saigi kõigist mõtetest ennast vabaks lastud ja ainult nautida hetke olukorda.
Ja koju naasnuna olime ikka mõnusalt päikest saanud ja puhanud.
Tasub aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmikharrastusega... Mõeldud tehtud ja uus nädal algas mul Tallinnas käiguga, kus kohtusin onudega, et ära tuua auto mis Saksamaalt teise auto haagises ära toodi. Ja onude valduses proovisõidu pea 200 km ulatuses Saksamaa pinnal veel korda saatis.
Ühe auto paberite korda saamiseks oli vaja arvele võtta ja saada Eesti numbrimärgid ning ülevaatus ja uus kindlustus aastaks. Ja koju sõit kujunes juba auto testimise all. Naljanumbriks osutus mul peeglite asendi paika saamine, kui see käppas, siis vaja oli auto sisene temperatuur paika saada kuna oletasin, kui koju jõuan siis olen grillkana, aga mitte enam Margit. Kuna ülevaatuspunktis keris kuskilt mingist nupust küljeakna maha, siis sõitsin pea Raplasse veel tuul kõrvus vuhisemas ning aegajalt otsides õiget nuppu armatuurlaualt. Kui Raplas kütet tankimas käisin leidsin ka akna lüliti. Hirnu herneks mida kõike ei õpi, eks ju nupp asetses kõige lihtsama koha peal. Kuid see on lahe tutvumisperiood uue autoga (muidugi kasutatud, aga siiski parim mida veel tahta). Koju jõudes ootas juba poeg, kes kohe kahe käe pöidlad püsti ajas ja teavitas sõnaliselt, et parim auto mis mulle on osaks saanud. Muidugi tean, et laste unistus ka tolle massinaga sõiduproov ära teha.
Ja kus on mu kevad varaste hommikutundide lumekoorikuga on? Miks õue upub poriga jube... elu olen tüdinud nendest heitlikest ilmadest. Tahaks kuiva ilma porita ja mõnusaid kevadisi ilmasid. Kevad on aastaringi...
Ja koju naasnuna olime ikka mõnusalt päikest saanud ja puhanud.
Tasub aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmikharrastusega... Mõeldud tehtud ja uus nädal algas mul Tallinnas käiguga, kus kohtusin onudega, et ära tuua auto mis Saksamaalt teise auto haagises ära toodi. Ja onude valduses proovisõidu pea 200 km ulatuses Saksamaa pinnal veel korda saatis.
Ühe auto paberite korda saamiseks oli vaja arvele võtta ja saada Eesti numbrimärgid ning ülevaatus ja uus kindlustus aastaks. Ja koju sõit kujunes juba auto testimise all. Naljanumbriks osutus mul peeglite asendi paika saamine, kui see käppas, siis vaja oli auto sisene temperatuur paika saada kuna oletasin, kui koju jõuan siis olen grillkana, aga mitte enam Margit. Kuna ülevaatuspunktis keris kuskilt mingist nupust küljeakna maha, siis sõitsin pea Raplasse veel tuul kõrvus vuhisemas ning aegajalt otsides õiget nuppu armatuurlaualt. Kui Raplas kütet tankimas käisin leidsin ka akna lüliti. Hirnu herneks mida kõike ei õpi, eks ju nupp asetses kõige lihtsama koha peal. Kuid see on lahe tutvumisperiood uue autoga (muidugi kasutatud, aga siiski parim mida veel tahta). Koju jõudes ootas juba poeg, kes kohe kahe käe pöidlad püsti ajas ja teavitas sõnaliselt, et parim auto mis mulle on osaks saanud. Muidugi tean, et laste unistus ka tolle massinaga sõiduproov ära teha.
Ja kus on mu kevad varaste hommikutundide lumekoorikuga on? Miks õue upub poriga jube... elu olen tüdinud nendest heitlikest ilmadest. Tahaks kuiva ilma porita ja mõnusaid kevadisi ilmasid. Kevad on aastaringi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar