01.03.2017 ja veel rahvakalendri järgi tuhkapäev ehk siis tuhapäev. Viskasin tütrele nalja, et täna ei tohi juukseid kammida. Ja sellest algab 40 päevane paast (pühapäevasid ei arvestata) ja lõpeb see ülestõusmispühadel.
Ja muidugi täna hommikul oli jälle veel mingi keemia maitse ja lõhn juures.
Päeva nimetus tuleneb juba 7. sajandi lõpul kombeks katoliku kiriku rituaalist, palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuu tuha patukahetsejate pähe riputamune. Algselt ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus.
Tuhkapäevaga on seotud rida uskumusi ja toiminguid,mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt viidi tuhka põllule ja aeda, oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Tuhkakapuss, tuhkapoiss või tuhkatüdruk oli poisiks või tüdrukuks riietatud nukk, mis viidi salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jäi, see pere oli kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.
Hea teada...
Täna tõesti laiskuse vimm sees.
Kuigi hommikul tegin loomade juurde esimese ringi ära, et näha, kui palju veel esmaspäeval toodud silost järgi on. Ja kitsi kontrollisin, imetaval kitsel oli üks udaraveerandist tühi, kuid teises oli tekkinud jälle piimapais. Lüpsin seda vähemaks ning nunnutasin pesamunast kitsekest.
Kuid koertega tegelesin nii palju, et anda teada, keha keeles, et ma ei soovi nende haukumist kuulata. Enne ei lähe ma metsa kui koerad suudavad rahulikult ilma haukumiseta minuga metsa minna. Eks jah vahel tuleb jälle korrata ning meelde tuletada.