Juba siis 5 märts, ehh laiskus kontides. Tahaks laiselda, viimane öö veel uni piirdus kõigest kolme tunni pikkuseks.
Kohtusin eile jälle ühe inimesega, kes käis Ramsut vaatamas, kuid jah viimane sõna joob perel otsustada. Mainisin, et tahaks kohtuda pere endaga, see ei loe, kui võõras inimene vaatab koera. Kirungi vahel, et pidin sellesse loosse ennast mässima, aga kui suhtlesin nende kahe inimesega, siis päris rändama koera ka ei tahtnud saata.
Mul mõni hea sõbranna on öelnud, et annaksin mõne enda vanema koera ära ja jätaks noore koera alles. Oii ma olen alati väga kurjaks saanud. Olen kiindunud oma vanematesse koolitatud koertesse ja samas tekib trots mõnda aega inimest vältida, et mitte laskuda koerte teemadele, kes on julgenud oma arvamuse nõuandega segatult ette serveerida.
Eks lugu ise on olnud väsitav ja ei taha pidevalt mõelda, mis või kuidas. Lõpuks pean ikka mina ise kõigi asjadega hakkama saama.
Eile õhtul sai jälle madistatud Ullaga, kes keeldus meeleheitlikult ennast lüpsta laskmast. Isegi lüpsi lõpus pikali viskas, see isegi ei loe, et keegi eest poolt sügab või head paremat saab. Tuuliga on teine tera, tema lausa naudib kõike, mis temaga tehakse, kuigi lüpsik nisad tiba väiksemad ja pihku ei mahu. Tuleb kahe sõrme vahel venitus-lüpsi teha. Oo jaa, selle kitse lüpsmisega on lausa rõõm sellist peent tööd teha, kui teise kitsega, kes vahepeal pikali viskab. Jah inimesena peab jääma kannatlikuks ja teise uuesti ülesse meelitama ja püüdma lüpsmise lõpetama, kuni udarasse piima ei jää. Mõistan looma seisukohta, kuna udar hell, kui piimapais tekkinud. Üksik tall ei jõua kõike tarbida.
Ja muidugi täna küpsetas vanem tütar eilsest piimast värskeid pannkooke. Kuna munad tulevad ka oma majapidamisest, ostan iga kuu kanade jõusööta ja saavad lisakd veel maisijahust putrusid. Oii ja munarebud on ikka kenad oranžid nii nagu vanasti talumunad ikka.

Nii alanud juba kolmas märts. Sai väheke suheldud sotsiaalsetele teemadel inimesega, kes valdab ja tunneb muret noorte pärast. Noored, kellel pole midagi teha ning pärit poolikutest peredest. Osalt puutun igapäeva töös nendega ja lihtsalt on tekkinud huvi, natuke asju veel sügavamalt puurida, et miks just need noored ja miks on nendega tegemist pidevalt. Muidugi kahju on neist, kuid jõudsime ühele järeldusele, et leiduks selline meesterahvas, kes oskab ja on autoriteet noortele poistele ja suudaks kaasata teatud aktiivsetesse tegevustesse. Kus rakendada just poistele vaja minevaid adrenaliini laksusid läbi mingi tegevuste.
Kõike ei jõua üks inimene teha. Ainus asi tuleb loota kõrgemale jõule ja tema vägevale juhtimisele...
Muidugi on jälle beebiderindel uudiseid. Tuuli sai maha kahe tallega üks on sokuke ja teine kitseke. Nii, et tittede seis hetkel kaks kitsekest ja üks sokuke. See koosseis sobib, kuid mu emal on see eest 16 sõralist koos sarvedega. Minu jaoks on see arv juba üle mõistuse, kuna nene ohjeldamine viib katastroofini. Kui kõik aeda lahti pääsevad on tarbe põõsastest ainult riismed järgi. Ei kujuta ette ega taha kellegi kingadesse astuda.
Õnneks veemaitse jälle tagasi taandunud keemiata. Nojah ikka probleem, kuid imestan täna seda, et kui elu kiire, siis pole aega nurisemiseks