28.02.2017 ja ongi vastlapäev käes ja muidugi juba mul tehtud, kohalikule lasteaiale, pildid tulevad hiljem.
Kuidas alustasin üldse, juba kell 04.00 hommikul kiikasin ettevaatlikult aknast õue, kas lund on või ei ole. Oli, natuke kerge oli, uinusin uuesti, kuni kella 07.35. Kindlasti huvitab, miks jälgin nii kindlalt kella, lihtsalt harjumuse asi kella vaadata.
Eile õhtul peale 22.00 koju sõites, kallas ikka oavarrest. Mõtlesin on alles ilm ja ennustused, kui lubati, et esmaspäev on ok ja mitte ühtegi sadu, siis poolest päevast hooti andis piisakesi ja hooti tugevamalt. Ja mõtlesin lastega õhtul, kas lund veel hommikuks jätkub. Õnneks ilmaga vedas ja isegi päike piilus tunnike pilve tagant välja.
Saani korda pannes ja hobuseid varustusega täiendamas hõivasid vahe peal korda säetud saani koerad ja tee mis hing tahad ei tahtnud keegi loobuda maha ronimisest. Päris suur maadlus läks lahti, kui veel hobune oli ette rakendatud ja ma pidin kiire hüppega saani kargama, kuid üks koer jäi mulle külje alla. Isegi piuksu ei tehtud, õnneks koerte kuulekus on ok ja koju jäid nad kenasti
Igal juhul saanisõit ei jäänud tegemata. Lasteaialapsed said oma vastlasõidu. Ja eks oleme ise ka õnnelikud ja tagasi teel meenutasime jälle vanu aegu.
Kodu lähedale jõudes selgus, et meie noored sälghobused olid väikse pahandusega hakkama saanud (ära lõhkunud aia) ja kappasid rõõmsal meelel meid tervitama. Ja muidugi kappasid meist mööda ja koerad tulid suure haukumisega vastu ja muidugi Hertale tuli suur särts sisse ja pani kappama aiste vahel, pöörasin ära paremale, et teha veel väike kiire ring koos noorte hobustega. Ja koerad proovisid ka kohe saanile hüpata, kuid kiirus jäid koerte reageerimisvõimele natuke alla. Ja nii uhkes traavis siis ring karjamaale tehtud saigi. Oo jaa hobused on ettearvamatud ja siis peab tavaliselt ette ja taha mõtlema.
Ja kuna Herta ja Kati olid kuivad läksid tagasi karjamaal ja koos nendega ka noored. Lõpp hea-kõik hea. Päev on tõeliselt seiklusrohke olnud... Mis teha...
Ja saanid reed said tagasi talvekorterisse pandud ning kui ilmad kenamaks, siis peab neid väheke restaureerima ning ilmeid värskendama.
Oleme õnnelikud, et käisime ja tegime...
Ja muidugi hommikul ootas ebameeldiv üllatus kitseemaga, tal oli udar paistes. Ja tegin esimesed tõmbed, jube paistetanud oli. Ja ütlesin Aadele, et tagasi vastlasõidult naasnuna, teeme peale hobuste lahti rakendamist kohe ka kitse lüpsi ära. Ja saigi tehtud, oo jaa, esmakordselt poeginud kitse lüps nõuab juba teatud vilumust. Juba paistetanud udar on ebameeldiv loomale. Nii saigi mitme igasuguse kitse vigurdamise peale teist üle kavaldatud. Aade hoidis teist koha peal sarvedest, sügades viimast sarvede tagant ja ise hoidsin ühte jalga üleval, et udarale lähemale saada ning rohkem paigal hoida.
Alguses oli paigal seismine ikka paras tegu, masseerisin kergelt, õnneks nisad on head ja piimajuga ei pea eriti tugeva pigistamise teel välja pigistama. Olen lapsest saadik erinevaid lehmi käsitsi lüpsnud ja see, et vahepeal mõned aastad meil lüpsi loomi pole olnud. Ei tähenda, et oleks oskuseid unustanud. Kõik on meeles ja kuidas ning millised võtted on parimad esmapoeginud loomale. On olnud ka põrguliste lehmadega kokkupuuteid, kes esimese lüpsi ajal kasvõi mööda seina oleks üles roninud, kui poleks leidlikku vanaisat igasuguse mõtlemisega ideid lagedale toonud. Ja need on mul mälus sügavalt talletunud. Just keerulised situatsioonid seda enam...
Jee elagu vastlapäev, varsti siis ka koduseid vastlakukleid ja vast kas siis oa või hernesuppi.
Kuidas alustasin üldse, juba kell 04.00 hommikul kiikasin ettevaatlikult aknast õue, kas lund on või ei ole. Oli, natuke kerge oli, uinusin uuesti, kuni kella 07.35. Kindlasti huvitab, miks jälgin nii kindlalt kella, lihtsalt harjumuse asi kella vaadata.
Eile õhtul peale 22.00 koju sõites, kallas ikka oavarrest. Mõtlesin on alles ilm ja ennustused, kui lubati, et esmaspäev on ok ja mitte ühtegi sadu, siis poolest päevast hooti andis piisakesi ja hooti tugevamalt. Ja mõtlesin lastega õhtul, kas lund veel hommikuks jätkub. Õnneks ilmaga vedas ja isegi päike piilus tunnike pilve tagant välja.
Saani korda pannes ja hobuseid varustusega täiendamas hõivasid vahe peal korda säetud saani koerad ja tee mis hing tahad ei tahtnud keegi loobuda maha ronimisest. Päris suur maadlus läks lahti, kui veel hobune oli ette rakendatud ja ma pidin kiire hüppega saani kargama, kuid üks koer jäi mulle külje alla. Isegi piuksu ei tehtud, õnneks koerte kuulekus on ok ja koju jäid nad kenasti
Igal juhul saanisõit ei jäänud tegemata. Lasteaialapsed said oma vastlasõidu. Ja eks oleme ise ka õnnelikud ja tagasi teel meenutasime jälle vanu aegu.
Kodu lähedale jõudes selgus, et meie noored sälghobused olid väikse pahandusega hakkama saanud (ära lõhkunud aia) ja kappasid rõõmsal meelel meid tervitama. Ja muidugi kappasid meist mööda ja koerad tulid suure haukumisega vastu ja muidugi Hertale tuli suur särts sisse ja pani kappama aiste vahel, pöörasin ära paremale, et teha veel väike kiire ring koos noorte hobustega. Ja koerad proovisid ka kohe saanile hüpata, kuid kiirus jäid koerte reageerimisvõimele natuke alla. Ja nii uhkes traavis siis ring karjamaale tehtud saigi. Oo jaa hobused on ettearvamatud ja siis peab tavaliselt ette ja taha mõtlema.
Ja kuna Herta ja Kati olid kuivad läksid tagasi karjamaal ja koos nendega ka noored. Lõpp hea-kõik hea. Päev on tõeliselt seiklusrohke olnud... Mis teha...
Ja saanid reed said tagasi talvekorterisse pandud ning kui ilmad kenamaks, siis peab neid väheke restaureerima ning ilmeid värskendama.
Oleme õnnelikud, et käisime ja tegime...
Ja muidugi hommikul ootas ebameeldiv üllatus kitseemaga, tal oli udar paistes. Ja tegin esimesed tõmbed, jube paistetanud oli. Ja ütlesin Aadele, et tagasi vastlasõidult naasnuna, teeme peale hobuste lahti rakendamist kohe ka kitse lüpsi ära. Ja saigi tehtud, oo jaa, esmakordselt poeginud kitse lüps nõuab juba teatud vilumust. Juba paistetanud udar on ebameeldiv loomale. Nii saigi mitme igasuguse kitse vigurdamise peale teist üle kavaldatud. Aade hoidis teist koha peal sarvedest, sügades viimast sarvede tagant ja ise hoidsin ühte jalga üleval, et udarale lähemale saada ning rohkem paigal hoida.
Alguses oli paigal seismine ikka paras tegu, masseerisin kergelt, õnneks nisad on head ja piimajuga ei pea eriti tugeva pigistamise teel välja pigistama. Olen lapsest saadik erinevaid lehmi käsitsi lüpsnud ja see, et vahepeal mõned aastad meil lüpsi loomi pole olnud. Ei tähenda, et oleks oskuseid unustanud. Kõik on meeles ja kuidas ning millised võtted on parimad esmapoeginud loomale. On olnud ka põrguliste lehmadega kokkupuuteid, kes esimese lüpsi ajal kasvõi mööda seina oleks üles roninud, kui poleks leidlikku vanaisat igasuguse mõtlemisega ideid lagedale toonud. Ja need on mul mälus sügavalt talletunud. Just keerulised situatsioonid seda enam...
Jee elagu vastlapäev, varsti siis ka koduseid vastlakukleid ja vast kas siis oa või hernesuppi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar