Yess, sihikindlus viib eesmärgile.

Oii milline röömupäev täna. Juhtumisi pääsesid sööda ette andmisel möned sulelised vabadusse ja mul Nordik lahti. Mulle sobis see variant väga hästi, Nordik tegeles hetkel oma lihaportsu kallal ja polnud aega tibunatele  tähelepanu pöörata. Tund on möödunud kuid Nordik on endiselt vaba ja lahti hoovis. Olen pönevil kas mu koolitus on hakanud kandma vilja. Kuulekus+mängimine oii seda viimast on palju tehtud. Mainin korrutades, et linnukoer on aretatud inimesega koostööd tegema. Milline tunne valdab ja nüüd usun, et ka lapsed minu koolitusmeetoditest miskit öppisid. Seal kus nad ohkasid, kui jalutasin lahtise koeraga kanakarjast läbi. Kunagi ma ei koolita koera vöi hobust kui olen väsinud. Tavaliselt siis olen nendega mänginud palju. Kannatlikkus on viinud sihile. Väikestest asjadest tuleb röömu tunda. 
Emastel veel jooksuaeg kestab. Kuigi Nordik on kastreeritud ei lase ma emaseid hoovi peale oma tsirkust tegema. Eelistan kontrollida ja siseruumides kinni hoida. Sass naudib kogu mu tähelepanu, temal jah sellised asjad ammu möödas.

Hobustele vedasin eile kaks rulli ette ning tegin kindlaks rullide arvu, kui palju veel jääb. Mul veel mõte, et tänavu pean leidma kuskil heinapressi, et saaks teise tüki pealt suuremas koguses heina teha. Mõttetu on teha lutsernist silosööta-ei säili. Viimased neli rulli oleme lahti harutanud ja leidnud praktiliselt mahakandmist söötmiskõlbmatut sööta. Kui üks vaba hetk käes, peab need jäägid põllult ära koristama.
Traktor töötas laitmatult, kui teise rulli veol enne käivitust akuklemm juppideks plaksatas. Ja siis oli nuputamist ja pooliku akuklemmi oskuslikku kasutamist, et tarktorit käima saada. Kuid võidutunne saabus peatselt. Oskused pole roostes ja nii siis tööle ma põristaja sain. Ja mainin mis sellest, et jupp kruusateed, kuid oskuslik tahahaakkesse viis võiduka sihini. Ja rulli kenasti koplisse ühes tükis paigutasin. Nonii imestusel polnud piire ja nii sai ka, et kadusid ei tekkinud. Oh oleks seda varem teadnud, oleks palju lihasmassi töövaeva vähem kulutanud lahti lõhkumistele. Kuid nüüdki lammutasin kile rulli ümbert ära, et teha kindlaks rulli väljanägemine. Kuid tunnistan, et lutsernisilo meeldib hobustele rohkem, kui loodusliku rohumaa rohustust tehtu. 

Minu patriootilised jälitajad, õue lastes jooksevad ja saadavad mind igal sammul. Vahel lausa nii, et raske omi samme isegi sättida. Kuid mulle meeldivad kui nood sulelised julged on. 
Toas elutsevad nümfkakaduud on jõudnud juba sinnamaani usaldamisega, kus nad enam käe puuri panekul oma rõnga pealt minema ei roni. Kuid töö nendega jätkub, samas nad nii lahedalt suhisevad. 

Minu suve aeg.

Und jagub köigest kolme tunni jagu. Olen köpsti üleval ning  ja tee mis tahad, kuid magama enam ei jää.  Lasen mötteis endast läbi eelmise päeva sündmused ja vestlused. Ja kui miskit uut,  mis on nöudnud mu eneseületust ja seda märgatakse ning oskus asju lahti seletada tekitab hea enesetunde.
Nüüd jälle kahel emasel koeral jooksuaeg ja ma ei suuda aru saada, kas Pipil on  öigel ajal vöi töötavad hormoonid üle, et ühel koeral on. Tavaliselt kipub nii olema,  et ühe pere emastel koertel kipub jooksuaeg ühele ajale jääma... Vahel kujutan piltlikult ette seda hormoonide möllu-särinat mis tegelikult toimub, koertel seesmiselt. Seda teen ka visuaalsel läbivaatusel, kui tekib ühe või teise haigusdiagnoosi paika panemisel.
Üldse on natuke  mötlemist, kuidas vahel ma loen pealiskaudselt mönda sisututvustust. Ja nii  me eelmine kuu koertekrossile  registreerimise asjus ühe olulise punkti kahe silma vahele jätsime lastega... kahju kohe, olime tegelikult valmistunud. Seekord oli üheks piiranguks osavötjate arv  ja regada sai ühe teatud kindla kuupäevani. Önneks lapsed on optimistid ja oskavad ennast lohutada, juu see pidi minema. Kuigi on ju ka röömustamist. Anete tõi üle eelmisel nädalal ju lausa pea neli esikohta erinevatelt aladelt. Köige suurem rööm mida jagasin lastega oli vallas kohaliku kabevöistluse kolmes erinevas vanuseklassis esikohad lastel ja tagatipuks Anete vöidule lisandus tiitel, kui valla parim noormängija. Kas see mitte ei tee önnelikuks?... Jah teeb ja annab endalegi tiivad, vötta ,,lennukaari" tiba körgemalt.
 Kuu alguses02.04. orienteerumisvöistlus öigemini sprint, sinna ei jöudnud. Oli väike pöhjus ka, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida. 06.04. avapauk selle aastase orienteerumise hooajale anti Röa küla lähistel, ka sinna ei jöudnud, kuigi korra möttes oli, kuid teatud nüansid pidurdasid mötteid teoks tegemast.
Eks jah korra sörm on antud spordile on sellest raske loobuda. Igas möttes on spordile pühendumine kasuks. Olgu see siis kasvöi ratsutamine, orienteerumine, rattasöit ja kui spordiga aastaid tegeldud, siis on tekkinud oma tutvusringkond, hea tunne. Kohtumisel ikka peale tervitust küsitakse kas metsa asja ka... Viimased korrad on lihtsalt nii läinud, et pole jõudnud, kuid olen viisakalt maininud, kuid kedagi selles osas ka süüdlaseks pole ka tembeldanud.
 Ei lase meelelolul langeda mainin ära, et käisin tegin metsajooksu, mönus tunne kui pösed öhetavad ja nahk märg.
Käisin kahe kirju koeraga metsjooksu tegemas, Sohvi ja Pipi on kinni ruumis sees, nendega käisin eraldi. Jube raske oli mingit vöimlemist teha, kohe koerad segamas.. Nordik oma pulgamänguga ahvatlemas ja Sass arvas, mul vist katus söidab. Küll ta käänab pead siis nii ja naa ning üritab aru saada, et milleks miskit vaja on.
Nümfkakaduudega olen jõudnud nii kaugele, et nad enam ei lenda eest ära vaid tonksavad nokaga. Kuid ma ei kuritarvita nende usaldust, vaid jään selle juurde, peaasi, et ükskord jõuaks sinnani, kus nad lubavad ennast ka puutuda.
Nordik on nüüd siis kastreeritud ja poiss on rõõmus ning toob aktiivselt mänguasju kätte ja muidugi märgistab territooriumi. Täna üllatas oma käitumisega ka kanadesse suhtumisega... Kiitsin ohtralt ja lubasin mingit maius... Peaksin talle uue mänguasja vaatama. Ta on nii lahe koer, kui ta tassib asju suus, eriti oma mänguasja. Nii hea meel, kui kõik asjad sujuvad.
Poeg võttis russilt kõrgsurvepumba maha, selgus, et viimane ei võta kütet ülesse.
Mainin praegustele vanematele... olge oma lastele eeskujuks, karjumine laste peale ei lähenda kedagi suhtes...
Eile pidin kuulama ühe mureliku ema juttu, kes kurtis, kuidas isa oma poega kohtles, kui viimane väike laps oli... Seda oli väga valus kuulda, seda enam sain mõistma millise vastutuse on võtnud oma peres poeg.
Enne kui oma emotsioone õhku paiskate laste ees, hingake sügavalt sisse ja välja. Lapsed on elukandjad... kui viimastega halvasti ringi käia, ei ole tulevikus lootust, et lapsed tahavad midagi teha.

Üle 20 aasta treeneritöö kogemusi.

Oma esimese treeneritöö kogemuse sain, kui NMK (Noorte Meremeeste Klubi aastal 1986-1991) Juhan Ergma palus minul ja Peetril (Rebane Solarise omanik) läbi viia purjetajatele teooria tunde. Tegime seda kordamööda terve aasta jooksul. Muidugi lisandus sellele veel Lagedi koolis matkaringi juhendamine (tol ajal oli kooli direktoriks veel Allan-Sven Sagris). Olin selleks ajaks omandanud juba matkajuhi paberid ja võisin korraldada kategooria matkasid. Nii saigi, et kool vajas sel ajal (1989-1991) ühte aktiivset kes pakuks midagi vabal ajal laste ja noortega midagi ette võtab. Kuigi mul neid ülesandeid jagus juba siis palju. Läbisin koolitusi matkajuhi alal, kui ka Priit Keldri filosoofilistel loengutel osalemisega Idamaade Kultuuri ja usuvaldkonnas. See oli põnev, korra proovisin näitlemist P. Pinna nimelises rahvateatris.

1991 aasta sügisest alustasin juba kooliteed Kuremaa ST (sohvoostehnikum) vet-velskri erialal, kus alustasin oma aktiivseid ratsutamistrennidega. Kus võimaldati ka tutvuda talli töödega, mille eest ka head tasu maksti. Muidugi tekkis juba oskused ning võimed panna ennast proovile öökarjakuna kohalikus lüpsifarmis, kus töötas tol ajal hästi mõnusa olemisega brigadir (nime ei mäleta). Oli ka juhtumeid, mis andsid korraliku õppetunni. 

Nädalavahetusel tallis töötades, sai siis kohalikele lastele grupihobustega trenni tehtud. Kuid kõige parem õpetaja oli mulle närviline 18 aastane hea hüppevõimega tori-trakeeni ristand nimega Vopsi, kes võitis mu südame just läbi eelmise ratsutaja (oli üks noormees nimega Marko, kes karistas ohjeldamatult hobust mõtlematult). Treener võttis sõnade alusel keset trenni poisi seljast ning andis hobuse mulle. 

Oii oli alles kokkukasvamise aeg, kuid kevadeks saime koostöö klappima ja esikoht tehnikumide spartakiaadil oli mu suurim saavutus. Nüüdki mõlgutan, et osaleda kuskil võistlusel, kuid nüüd on igasugused piirangud. Üks on hobuste vaktsineerimine, et pärast võistlust mingit tõve kaasa ei saaks võtta. Ja muidugi ERL (Eesti ratsaliit) litsents võistlemiseks. Nii võistlejale, kui ka hobusele. Iga asi on tasuliseks tehtud, hetkel suund võetud lapsed koolitada. Muidugi tekitab tuska, et ei saa seda teist ja kolmandat teha. 

Oma hobuse ostmine jäi 1993 aasta oktoobri lõppu. Ja selleks sai eesti tõugu hobune musta värvi. Mida ta õpetas mulle, oii oli alles hobune, kuid suutsin  õpetada. Tegime põllutöid, vedasime sõnnikut ja puid. Kuid üks vale samm muutis hobuse väga pelglikuks ette rakendamisel. Metsas puudetegemisel hobuse selja taga ootamatult raginal maha langenud puu ehmatas Ermit nii kohutavalt, et ma ei suutnud reageerida ning hobusejõud on inimjõust tuhandeid kordi suurem. Tundsin tookord abitust ning saamatust, kui nägin kuidas hobune muutus tundlikuks. 

Olen aru saanud, et tundliku närvisüsteemiga hobuse puhul tuleb viia erutus võimalikult nulli lähedale. Isegi hirmukisa hobuse lähedal võib tekitada hobuses suure trauma. Ja sellest üle saamine võtab aega ning tööd. 

Kärbsed ja ämblikud.

Natike kevadhommiku toimetusi.  Lisaks armastatud koduloomadele leidub majas tüütuid võrgukudujaid ämblikke ja nendele sobiv toiduahela liik kärbseid. Mainin, et see talv on neil olnud väga soodne ning talveund nad pole mallanud võtta. Nii ongi vajadus mürgitamise järele. Nende tüütu lendamine ning tüütud varased äratused ei ole enam meelepärased. Hommikud ju valged.
Mürgitamise eelselt transasime linnud ja loomad ohutusse ruumi, kuhu mürki ei lase ja oluliselt ka vajadust pole.
Ja andsime vabaduse merisigadele, kõige suurem jooks ja tagaajamine toimus Mr. Lola ja Oskari vahel. Tõeline komöödiafilm elust endast. Mina nimetan seda tagaajaamist pigem homoabieluks. Vähemalt nende käitumine, keha keel, pulmatants vihjas siiski loomade omavahelise suhtesõpruse asemel millegi enama järele. Jälgida kahe tegelase häälitsusi, kehakeelt, jooksmist, hüppeid. Imestama paneb nende tegelaste juures, et midagi uut paneb loomi rõõmustama ning omavahelist suhtlust edendama, ükskõik millises suunas. Vahepeal meelitas oma õrnade mehelike merisea häälitsustega Mr. Lola partner Oskari puupliidi alla. Ja kus sealt algas tõeline pulmalaul ja muidugi vastastikune. Kuna ülejäänud naisseltskond (emased merisead) otsustasid vaadata ja kuulata pealt ohutus kauguses siis oma pesapuurist (ei olnud soovi välja ronida). Ja kui isaste vaheline suhtlemine väga häälekaks muutus, peitsid emased peadpidi heintesse. Igapäev leiab midagi uut ja midagi põnevat loomade maailmas.
Igapäevaselt jätkame tööd Nordikuga, et harjutada tema suurima kiusatuse kanadega koos eksisteerima. Võtsin jällegi lemmik mänguasja ja peitsin põue, nii et koer ei näinud. Kuid ta aimas, et miskit varjan ja tal oli vaja teada. Palusin vanemal tütrel avada kanakuudi uks. Olin valmis ükskõik milliseks hulluks reageeringuks, kuid koer jäi rahulikult minu juurde, teda sel hetkel ei huvitanud siina maailma mitte ükski suleline. Mängisin söövate kanade juures ja ei midagi. Möödusin koer kõrval, korraks nagu meenus, et ooo kanad lahti. Näitasin jälle mänguasja ja möödusime igasuguste viperusteta kanadest. Premeerisin teda ohtralt maiustega. Pärast mängu tekitasin veel väikse otsimismängu. Mille sooritas ka ahvatlevate kanadeta väga hästi.  Sellised sammud rõõmustavad ja tekitavad kindlustunde. Katsetasin ka kitsede jootmise ajal, jättes ukse avatuks, et sarvedega olendid saavad ukse vahele kõõluma-piiluma tulla. Muidugi Nordik vaatas eemalt, kuid ei ilmutanud ühtegi sammu, et oleks tahtnud kitsi tagaajama minna. 
Muidugi jätkub aktiivselt noorhobuste treeningud ja ühtlasi vaatan ning vastavalt vajadusele tegelen kabjahoolitsusega. Uurin jätkuvalt hindasid ja sobivaid tooteid mis sisaldaksid biotiini. Vahelduseks peaks tegema ühe kuuri kõigile kabjalistele, igaks juhuks. 
Hobused kasutavad küüslauk-soola ämbrit õnneks mitte eriti aktiivselt. Ülemöödunud aastal sai neile ikka pea 10 ämbrit ostetud terve aasta jooksul. Lõpuks tarbiti väga aktiivselt, et ma ei jõudnud enam nende isusid täita. Eelmine aasta ostsin samalt firmalt melassi baasil karjamaamineraalidega, kuid sama teema nädal ja ämber 16 loomale oli ,,nuusata".

Jälle aastate taguseid meenutusi.

Mis aasta see küll on, ... igat masti hulle lugusid loomadega päeva valgele tuleb. Ühtepidi mõistan, et hetkel on antud vabad käed igat masti kaebuste esitamiseks ükskõik mis instatnstidele. Ja kõige lihtsam inimene võib kaebuse esitada... 
Tihti on nii, et külaeluolu on kõigil teada tunda ja tavaliselt naaber teab isegi naabrist ,,endast vist isegi rohkem". Muidugi interneti ajastu lisaks, paneb mõnesid inimesi liiga palju enda tegemistest jagama või pildistama kergekäeliselt teiste loomadest (oli üks pilt kaupluse juures tehtud ning postitati, et koer liiga kõhna) ja kohe ülesse riputama. Ja oodates kommentaare oma postitusele... 


Üks probleemteema on veel päeva valgele kaevatud. Nüüd tuleb veel oodata, kui politsei oma uurimise lõpetavad. Enne seda ei tohi midagi avalikkusele jagada. Igal juhul  aasta on alanud piisavalt jubedate lugudega. Mõlgutama paneb, et miks nüüd kui loomadega päris drastilised lood võtnud.  Ja kusjuures  neid lugusid tuleb päev-päevalt juurde.

Meie Marvin poiss, kassi eest toas. Mainin hiiri ega rotte ei püüa ja saagi seda kunagi tegema.

Jälle laskun minevikusündmustele aasta siis oli 1976 suvine aeg, mis toimus kunagi mu vana-vanemate kodu naabrite juures. Suviti karjas  käies viibisin aeg-ajalt loomi karjatades  naabrite aia taga (vahemaa meie talu ja naabritalu vahel kõigest 500m). Ja kui neil garaaziuks lahti, siis  ukse sisemisele küljele oli riputatud mitmete erinevate koduloomade nahad  kuivama. Tegemist koerte ja kasside nahkadega. Enda koeri önneks sinna majja ei jõudnud, aga kasse läks ikka hulgim kaduma. Kuid kas sellesse majja nad jõudsid ei saa ju tõestada tagantjärgi midagi, aga kahtlused olid. Kuid tol ajal polnud   loomakaitset olemaski. Olles ise laps ei julgenud midagi küsida, isegi naabripoiss oli omaette hoidev.  Vahel bussi peale koos vaja minna, oli perenaine eemal hoidev ning kinnine ei mitte ühtegi söna peale ,,tere". Kuid mõned halenaljakad lood siiski meenuvad, terve küla teadis, et Madseni talu peretütar (kes siis juba oli täisealine) ootas last. Ja saabus see õnnistatud kahestumise sündmus, kus oli vaja haiglasse minna. Ja keset ööd kella 2 paiku koertehaukumise peale vanaema ülesse ärkas ja õue ukse peale vaatama läks. (meil olid koerad öösel esikus, kuna mitme koera saladuslik kadumine ei lubanud vana-vanematel ühtegi koera ööseks õues hoida). Ja leidis eest Madseni talu perenaise ukse taga äranutetud näoga ja lõpuks suurte nutuhoogude vahelt siis selgeks sai ning vanaema kiirustades tuppa tagasi naases oma, peremehest vanaisa ülesse ajas. Probleemiks oli veel see, et naabrimees koos tütre abikaasaga olid enese eelmise päeva täis pumbanud kanget ja kõvemat ning liiklusesse minejat nendest kumbagist polnud igal juhul maani täis ja olevat maganud sügavat-õndsat joodiku und. 
 Nojah vanaisa ei saanud esimese hooga aru, kes sünnitab ja miks vaja keset ööd sünnitama minna. Kui inimene on sügavast unest ülesse aetud, siis on tiba väheke sassis. Kui siis vanaisale väheke aega veel selgitust jagatud. Hakkas mõistma olukorra sügavust ning riietus kiirelt ja pikalt mõtlematta läks õue ja käivitas fillise, kuhu siis sisse istus naabrite lapseootel tütar. Ja sõit päälinna sünnitusmajja ...
Kahju, et mu vana-vanemaid enam ela, minu mäletamist oli vanaisa läbi käinud kaks sünnitusmaja osakonda, kuhu siis sünnitusvaludes naist vastu ei võetud. Kolmas asus Marksi pst. ja seal juba tõstis vanaisa häält ning ütles mis arvas ja siis kiirabi osakonna töötajad jooksid juba ratastel kanderaamiga välja. Auto juurde jõudnuna kamandati sünnitaja raamile ja  tagasi haiglahoonesse siseneti kiirustades. 
Sünnitusvaludes noor nabrinna oli juba nii kaugel, et sünnitegevus oli vahepeal nende tiirutamiste ning asjaajamiste tagajärjel hoogustunud. Ja kaugemal kui esimese korruse koridoris ja kanderaamil nägi ilmavalgust uus ilmakodanik.
Kodus käis lõbus aasimine vanaisa kallal, et oleks võinud juba autos sünnituse vastu võtta... see kommentaar oli lahe missuguse emotsiooniga vanaisa selle ütles. Naeran siiani südamest... Inimene kes on väikese jutuga on nende huumorisoon täitsa lahe...
Mõned nädalad hiljem, toodi torti naabrite poolt ja tänati vanaisa, et viimane kiirelt reageeris ning viimase otsustava hetke siiski sõnajõuga liikuma pani. 
Vanaisa töötas tol ajal A. Sommerlingi nim. Sohvoosis, kus ta omas peamehaaniku ametit. Oi kui palju käisin temaga kaasas. Olles meestekeskses vestluskeskkonnas kaasas olnud, pani kõik ropendavad mehed kehtestavas sõnastuses viisakalt rääkima, kellegil ei lubatud isegi k... tähega algavat sõna lausuda. Tavaliselt sellistes olukordades oli meil vanaisaga kokkulepitud väike mäng, et pean kontrollima vestluse ajal, kui palju keegi lausub roppusi või vandesõnu... Ja siis jälle autosõidu ajal pidin vanaisale ettekandma... Selline väärikas ja autoriteene inimene oli mu vanaisa...  

Pildil vana-vanaema Linda Sillamägi oma tütre Milvi-Estriga. Ja kes siis antoonovka õunapuu all ketis söömas on lehm Mooni oma varases nooruses. 

Eile sai ,,möllatud" päris palju ehk siis tööd murtud teha. Koristatud, muidugi pesu pesemist ei saa ma oma õlgadele võtta, kuna pesu siiski peseb majas masin. Ainus mure on peale masinalõpetust õigel ajal õue riputada. 
Hea meel, millega mehed hakkama said, koristati ära kõik oksad pärast õunapuude lõikamist ning ,,abikaasa" kuuskede kärpimise tagajärjel tekkinud oksapraht.
Kuid mida ma öösel kogesin vähe oli sügavat und. Jälle möödus mul pool ööd üleval olles ja lugemisele pühendudes. 
Kui aus olla, siis eile õhtu mõned kohtumised tuttavatega kohvilauas ja arutelud juura teemadel ning kõlama jäi, et kes kaitseb täisealist inimest, kui igast väiksest asjast tehakse juba suur ning inimesi materdatakse mõeldamatult. Ühiskond on täiesti ära pööranud, kurb.
Loomakaitseliit ja justiitsministeeriumiga asusid läbirääkimiste lainele, et muuta mõned paragrahvid natuke karmimaks loomade halva kohtlemise osas.  
Olen kuulnud korduvalt, loomapidamine on vabatahtlik... olen nõus.