Mis aasta see küll on, ... igat masti hulle lugusid loomadega päeva valgele tuleb. Ühtepidi mõistan, et hetkel on antud vabad käed igat masti kaebuste esitamiseks ükskõik mis instatnstidele. Ja kõige lihtsam inimene võib kaebuse esitada...
Tihti on nii, et külaeluolu on kõigil teada tunda ja tavaliselt naaber teab isegi naabrist ,,endast vist isegi rohkem". Muidugi interneti ajastu lisaks, paneb mõnesid inimesi liiga palju enda tegemistest jagama või pildistama kergekäeliselt teiste loomadest (oli üks pilt kaupluse juures tehtud ning postitati, et koer liiga kõhna) ja kohe ülesse riputama. Ja oodates kommentaare oma postitusele...
Üks probleemteema on veel päeva valgele kaevatud. Nüüd tuleb veel oodata, kui politsei oma uurimise lõpetavad. Enne seda ei tohi midagi avalikkusele jagada. Igal juhul aasta on alanud piisavalt jubedate lugudega. Mõlgutama paneb, et miks nüüd kui loomadega päris drastilised lood võtnud. Ja kusjuures neid lugusid tuleb päev-päevalt juurde.
Jälle laskun minevikusündmustele aasta siis oli 1976 suvine aeg, mis toimus kunagi mu vana-vanemate kodu naabrite juures. Suviti karjas käies viibisin aeg-ajalt loomi karjatades naabrite aia taga (vahemaa meie talu ja naabritalu vahel kõigest 500m). Ja kui neil garaaziuks lahti, siis ukse sisemisele küljele oli riputatud mitmete erinevate koduloomade nahad kuivama. Tegemist koerte ja kasside nahkadega. Enda koeri önneks sinna majja ei jõudnud, aga kasse läks ikka hulgim kaduma. Kuid kas sellesse majja nad jõudsid ei saa ju tõestada tagantjärgi midagi, aga kahtlused olid. Kuid tol ajal polnud loomakaitset olemaski. Olles ise laps ei julgenud midagi küsida, isegi naabripoiss oli omaette hoidev. Vahel bussi peale koos vaja minna, oli perenaine eemal hoidev ning kinnine ei mitte ühtegi söna peale ,,tere". Kuid mõned halenaljakad lood siiski meenuvad, terve küla teadis, et Madseni talu peretütar (kes siis juba oli täisealine) ootas last. Ja saabus see õnnistatud kahestumise sündmus, kus oli vaja haiglasse minna. Ja keset ööd kella 2 paiku koertehaukumise peale vanaema ülesse ärkas ja õue ukse peale vaatama läks. (meil olid koerad öösel esikus, kuna mitme koera saladuslik kadumine ei lubanud vana-vanematel ühtegi koera ööseks õues hoida). Ja leidis eest Madseni talu perenaise ukse taga äranutetud näoga ja lõpuks suurte nutuhoogude vahelt siis selgeks sai ning vanaema kiirustades tuppa tagasi naases oma, peremehest vanaisa ülesse ajas. Probleemiks oli veel see, et naabrimees koos tütre abikaasaga olid enese eelmise päeva täis pumbanud kanget ja kõvemat ning liiklusesse minejat nendest kumbagist polnud igal juhul maani täis ja olevat maganud sügavat-õndsat joodiku und.
Nojah vanaisa ei saanud esimese hooga aru, kes sünnitab ja miks vaja keset ööd sünnitama minna. Kui inimene on sügavast unest ülesse aetud, siis on tiba väheke sassis. Kui siis vanaisale väheke aega veel selgitust jagatud. Hakkas mõistma olukorra sügavust ning riietus kiirelt ja pikalt mõtlematta läks õue ja käivitas fillise, kuhu siis sisse istus naabrite lapseootel tütar. Ja sõit päälinna sünnitusmajja ...
Kahju, et mu vana-vanemaid enam ela, minu mäletamist oli vanaisa läbi käinud kaks sünnitusmaja osakonda, kuhu siis sünnitusvaludes naist vastu ei võetud. Kolmas asus Marksi pst. ja seal juba tõstis vanaisa häält ning ütles mis arvas ja siis kiirabi osakonna töötajad jooksid juba ratastel kanderaamiga välja. Auto juurde jõudnuna kamandati sünnitaja raamile ja tagasi haiglahoonesse siseneti kiirustades.
Sünnitusvaludes noor nabrinna oli juba nii kaugel, et sünnitegevus oli vahepeal nende tiirutamiste ning asjaajamiste tagajärjel hoogustunud. Ja kaugemal kui esimese korruse koridoris ja kanderaamil nägi ilmavalgust uus ilmakodanik.
Kodus käis lõbus aasimine vanaisa kallal, et oleks võinud juba autos sünnituse vastu võtta... see kommentaar oli lahe missuguse emotsiooniga vanaisa selle ütles. Naeran siiani südamest... Inimene kes on väikese jutuga on nende huumorisoon täitsa lahe...
Mõned nädalad hiljem, toodi torti naabrite poolt ja tänati vanaisa, et viimane kiirelt reageeris ning viimase otsustava hetke siiski sõnajõuga liikuma pani.
Vanaisa töötas tol ajal A. Sommerlingi nim. Sohvoosis, kus ta omas peamehaaniku ametit. Oi kui palju käisin temaga kaasas. Olles meestekeskses vestluskeskkonnas kaasas olnud, pani kõik ropendavad mehed kehtestavas sõnastuses viisakalt rääkima, kellegil ei lubatud isegi k... tähega algavat sõna lausuda. Tavaliselt sellistes olukordades oli meil vanaisaga kokkulepitud väike mäng, et pean kontrollima vestluse ajal, kui palju keegi lausub roppusi või vandesõnu... Ja siis jälle autosõidu ajal pidin vanaisale ettekandma... Selline väärikas ja autoriteene inimene oli mu vanaisa...
Pildil vana-vanaema Linda Sillamägi oma tütre Milvi-Estriga. Ja kes siis antoonovka õunapuu all ketis söömas on lehm Mooni oma varases nooruses.
Tihti on nii, et külaeluolu on kõigil teada tunda ja tavaliselt naaber teab isegi naabrist ,,endast vist isegi rohkem". Muidugi interneti ajastu lisaks, paneb mõnesid inimesi liiga palju enda tegemistest jagama või pildistama kergekäeliselt teiste loomadest (oli üks pilt kaupluse juures tehtud ning postitati, et koer liiga kõhna) ja kohe ülesse riputama. Ja oodates kommentaare oma postitusele...
Üks probleemteema on veel päeva valgele kaevatud. Nüüd tuleb veel oodata, kui politsei oma uurimise lõpetavad. Enne seda ei tohi midagi avalikkusele jagada. Igal juhul aasta on alanud piisavalt jubedate lugudega. Mõlgutama paneb, et miks nüüd kui loomadega päris drastilised lood võtnud. Ja kusjuures neid lugusid tuleb päev-päevalt juurde.
Meie Marvin poiss, kassi eest toas. Mainin hiiri ega rotte ei püüa ja saagi seda kunagi tegema.
Jälle laskun minevikusündmustele aasta siis oli 1976 suvine aeg, mis toimus kunagi mu vana-vanemate kodu naabrite juures. Suviti karjas käies viibisin aeg-ajalt loomi karjatades naabrite aia taga (vahemaa meie talu ja naabritalu vahel kõigest 500m). Ja kui neil garaaziuks lahti, siis ukse sisemisele küljele oli riputatud mitmete erinevate koduloomade nahad kuivama. Tegemist koerte ja kasside nahkadega. Enda koeri önneks sinna majja ei jõudnud, aga kasse läks ikka hulgim kaduma. Kuid kas sellesse majja nad jõudsid ei saa ju tõestada tagantjärgi midagi, aga kahtlused olid. Kuid tol ajal polnud loomakaitset olemaski. Olles ise laps ei julgenud midagi küsida, isegi naabripoiss oli omaette hoidev. Vahel bussi peale koos vaja minna, oli perenaine eemal hoidev ning kinnine ei mitte ühtegi söna peale ,,tere". Kuid mõned halenaljakad lood siiski meenuvad, terve küla teadis, et Madseni talu peretütar (kes siis juba oli täisealine) ootas last. Ja saabus see õnnistatud kahestumise sündmus, kus oli vaja haiglasse minna. Ja keset ööd kella 2 paiku koertehaukumise peale vanaema ülesse ärkas ja õue ukse peale vaatama läks. (meil olid koerad öösel esikus, kuna mitme koera saladuslik kadumine ei lubanud vana-vanematel ühtegi koera ööseks õues hoida). Ja leidis eest Madseni talu perenaise ukse taga äranutetud näoga ja lõpuks suurte nutuhoogude vahelt siis selgeks sai ning vanaema kiirustades tuppa tagasi naases oma, peremehest vanaisa ülesse ajas. Probleemiks oli veel see, et naabrimees koos tütre abikaasaga olid enese eelmise päeva täis pumbanud kanget ja kõvemat ning liiklusesse minejat nendest kumbagist polnud igal juhul maani täis ja olevat maganud sügavat-õndsat joodiku und.
Nojah vanaisa ei saanud esimese hooga aru, kes sünnitab ja miks vaja keset ööd sünnitama minna. Kui inimene on sügavast unest ülesse aetud, siis on tiba väheke sassis. Kui siis vanaisale väheke aega veel selgitust jagatud. Hakkas mõistma olukorra sügavust ning riietus kiirelt ja pikalt mõtlematta läks õue ja käivitas fillise, kuhu siis sisse istus naabrite lapseootel tütar. Ja sõit päälinna sünnitusmajja ...
Kahju, et mu vana-vanemaid enam ela, minu mäletamist oli vanaisa läbi käinud kaks sünnitusmaja osakonda, kuhu siis sünnitusvaludes naist vastu ei võetud. Kolmas asus Marksi pst. ja seal juba tõstis vanaisa häält ning ütles mis arvas ja siis kiirabi osakonna töötajad jooksid juba ratastel kanderaamiga välja. Auto juurde jõudnuna kamandati sünnitaja raamile ja tagasi haiglahoonesse siseneti kiirustades.
Sünnitusvaludes noor nabrinna oli juba nii kaugel, et sünnitegevus oli vahepeal nende tiirutamiste ning asjaajamiste tagajärjel hoogustunud. Ja kaugemal kui esimese korruse koridoris ja kanderaamil nägi ilmavalgust uus ilmakodanik.
Kodus käis lõbus aasimine vanaisa kallal, et oleks võinud juba autos sünnituse vastu võtta... see kommentaar oli lahe missuguse emotsiooniga vanaisa selle ütles. Naeran siiani südamest... Inimene kes on väikese jutuga on nende huumorisoon täitsa lahe...
Mõned nädalad hiljem, toodi torti naabrite poolt ja tänati vanaisa, et viimane kiirelt reageeris ning viimase otsustava hetke siiski sõnajõuga liikuma pani.
Vanaisa töötas tol ajal A. Sommerlingi nim. Sohvoosis, kus ta omas peamehaaniku ametit. Oi kui palju käisin temaga kaasas. Olles meestekeskses vestluskeskkonnas kaasas olnud, pani kõik ropendavad mehed kehtestavas sõnastuses viisakalt rääkima, kellegil ei lubatud isegi k... tähega algavat sõna lausuda. Tavaliselt sellistes olukordades oli meil vanaisaga kokkulepitud väike mäng, et pean kontrollima vestluse ajal, kui palju keegi lausub roppusi või vandesõnu... Ja siis jälle autosõidu ajal pidin vanaisale ettekandma... Selline väärikas ja autoriteene inimene oli mu vanaisa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar