Oma esimese treeneritöö kogemuse sain, kui NMK (Noorte Meremeeste Klubi aastal 1986-1991) Juhan Ergma palus minul ja Peetril (Rebane Solarise omanik) läbi viia purjetajatele teooria tunde. Tegime seda kordamööda terve aasta jooksul. Muidugi lisandus sellele veel Lagedi koolis matkaringi juhendamine (tol ajal oli kooli direktoriks veel Allan-Sven Sagris). Olin selleks ajaks omandanud juba matkajuhi paberid ja võisin korraldada kategooria matkasid. Nii saigi, et kool vajas sel ajal (1989-1991) ühte aktiivset kes pakuks midagi vabal ajal laste ja noortega midagi ette võtab. Kuigi mul neid ülesandeid jagus juba siis palju. Läbisin koolitusi matkajuhi alal, kui ka Priit Keldri filosoofilistel loengutel osalemisega Idamaade Kultuuri ja usuvaldkonnas. See oli põnev, korra proovisin näitlemist P. Pinna nimelises rahvateatris.
1991 aasta sügisest alustasin juba kooliteed Kuremaa ST (sohvoostehnikum) vet-velskri erialal, kus alustasin oma aktiivseid ratsutamistrennidega. Kus võimaldati ka tutvuda talli töödega, mille eest ka head tasu maksti. Muidugi tekkis juba oskused ning võimed panna ennast proovile öökarjakuna kohalikus lüpsifarmis, kus töötas tol ajal hästi mõnusa olemisega brigadir (nime ei mäleta). Oli ka juhtumeid, mis andsid korraliku õppetunni.
Nädalavahetusel tallis töötades, sai siis kohalikele lastele grupihobustega trenni tehtud. Kuid kõige parem õpetaja oli mulle närviline 18 aastane hea hüppevõimega tori-trakeeni ristand nimega Vopsi, kes võitis mu südame just läbi eelmise ratsutaja (oli üks noormees nimega Marko, kes karistas ohjeldamatult hobust mõtlematult). Treener võttis sõnade alusel keset trenni poisi seljast ning andis hobuse mulle.
Oii oli alles kokkukasvamise aeg, kuid kevadeks saime koostöö klappima ja esikoht tehnikumide spartakiaadil oli mu suurim saavutus. Nüüdki mõlgutan, et osaleda kuskil võistlusel, kuid nüüd on igasugused piirangud. Üks on hobuste vaktsineerimine, et pärast võistlust mingit tõve kaasa ei saaks võtta. Ja muidugi ERL (Eesti ratsaliit) litsents võistlemiseks. Nii võistlejale, kui ka hobusele. Iga asi on tasuliseks tehtud, hetkel suund võetud lapsed koolitada. Muidugi tekitab tuska, et ei saa seda teist ja kolmandat teha.
Oma hobuse ostmine jäi 1993 aasta oktoobri lõppu. Ja selleks sai eesti tõugu hobune musta värvi. Mida ta õpetas mulle, oii oli alles hobune, kuid suutsin õpetada. Tegime põllutöid, vedasime sõnnikut ja puid. Kuid üks vale samm muutis hobuse väga pelglikuks ette rakendamisel. Metsas puudetegemisel hobuse selja taga ootamatult raginal maha langenud puu ehmatas Ermit nii kohutavalt, et ma ei suutnud reageerida ning hobusejõud on inimjõust tuhandeid kordi suurem. Tundsin tookord abitust ning saamatust, kui nägin kuidas hobune muutus tundlikuks.
Olen aru saanud, et tundliku närvisüsteemiga hobuse puhul tuleb viia erutus võimalikult nulli lähedale. Isegi hirmukisa hobuse lähedal võib tekitada hobuses suure trauma. Ja sellest üle saamine võtab aega ning tööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar