Und jagub köigest kolme tunni jagu. Olen köpsti üleval ning ja tee mis tahad, kuid magama enam ei jää. Lasen mötteis endast läbi eelmise päeva sündmused ja vestlused. Ja kui miskit uut, mis on nöudnud mu eneseületust ja seda märgatakse ning oskus asju lahti seletada tekitab hea enesetunde.
Nüüd jälle kahel emasel koeral jooksuaeg ja ma ei suuda aru saada, kas Pipil on öigel ajal vöi töötavad hormoonid üle, et ühel koeral on. Tavaliselt kipub nii olema, et ühe pere emastel koertel kipub jooksuaeg ühele ajale jääma... Vahel kujutan piltlikult ette seda hormoonide möllu-särinat mis tegelikult toimub, koertel seesmiselt. Seda teen ka visuaalsel läbivaatusel, kui tekib ühe või teise haigusdiagnoosi paika panemisel.
Üldse on natuke mötlemist, kuidas vahel ma loen pealiskaudselt mönda sisututvustust. Ja nii me eelmine kuu koertekrossile registreerimise asjus ühe olulise punkti kahe silma vahele jätsime lastega... kahju kohe, olime tegelikult valmistunud. Seekord oli üheks piiranguks osavötjate arv ja regada sai ühe teatud kindla kuupäevani. Önneks lapsed on optimistid ja oskavad ennast lohutada, juu see pidi minema. Kuigi on ju ka röömustamist. Anete tõi üle eelmisel nädalal ju lausa pea neli esikohta erinevatelt aladelt. Köige suurem rööm mida jagasin lastega oli vallas kohaliku kabevöistluse kolmes erinevas vanuseklassis esikohad lastel ja tagatipuks Anete vöidule lisandus tiitel, kui valla parim noormängija. Kas see mitte ei tee önnelikuks?... Jah teeb ja annab endalegi tiivad, vötta ,,lennukaari" tiba körgemalt.
Kuu alguses02.04. orienteerumisvöistlus öigemini sprint, sinna ei jöudnud. Oli väike pöhjus ka, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida. 06.04. avapauk selle aastase orienteerumise hooajale anti Röa küla lähistel, ka sinna ei jöudnud, kuigi korra möttes oli, kuid teatud nüansid pidurdasid mötteid teoks tegemast.
Eks jah korra sörm on antud spordile on sellest raske loobuda. Igas möttes on spordile pühendumine kasuks. Olgu see siis kasvöi ratsutamine, orienteerumine, rattasöit ja kui spordiga aastaid tegeldud, siis on tekkinud oma tutvusringkond, hea tunne. Kohtumisel ikka peale tervitust küsitakse kas metsa asja ka... Viimased korrad on lihtsalt nii läinud, et pole jõudnud, kuid olen viisakalt maininud, kuid kedagi selles osas ka süüdlaseks pole ka tembeldanud.
Ei lase meelelolul langeda mainin ära, et käisin tegin metsajooksu, mönus tunne kui pösed öhetavad ja nahk märg.
Käisin kahe kirju koeraga metsjooksu tegemas, Sohvi ja Pipi on kinni ruumis sees, nendega käisin eraldi. Jube raske oli mingit vöimlemist teha, kohe koerad segamas.. Nordik oma pulgamänguga ahvatlemas ja Sass arvas, mul vist katus söidab. Küll ta käänab pead siis nii ja naa ning üritab aru saada, et milleks miskit vaja on.
Nümfkakaduudega olen jõudnud nii kaugele, et nad enam ei lenda eest ära vaid tonksavad nokaga. Kuid ma ei kuritarvita nende usaldust, vaid jään selle juurde, peaasi, et ükskord jõuaks sinnani, kus nad lubavad ennast ka puutuda.
Nordik on nüüd siis kastreeritud ja poiss on rõõmus ning toob aktiivselt mänguasju kätte ja muidugi märgistab territooriumi. Täna üllatas oma käitumisega ka kanadesse suhtumisega... Kiitsin ohtralt ja lubasin mingit maius... Peaksin talle uue mänguasja vaatama. Ta on nii lahe koer, kui ta tassib asju suus, eriti oma mänguasja. Nii hea meel, kui kõik asjad sujuvad.
Poeg võttis russilt kõrgsurvepumba maha, selgus, et viimane ei võta kütet ülesse.
Mainin praegustele vanematele... olge oma lastele eeskujuks, karjumine laste peale ei lähenda kedagi suhtes...
Eile pidin kuulama ühe mureliku ema juttu, kes kurtis, kuidas isa oma poega kohtles, kui viimane väike laps oli... Seda oli väga valus kuulda, seda enam sain mõistma millise vastutuse on võtnud oma peres poeg.
Enne kui oma emotsioone õhku paiskate laste ees, hingake sügavalt sisse ja välja. Lapsed on elukandjad... kui viimastega halvasti ringi käia, ei ole tulevikus lootust, et lapsed tahavad midagi teha.
Nüüd jälle kahel emasel koeral jooksuaeg ja ma ei suuda aru saada, kas Pipil on öigel ajal vöi töötavad hormoonid üle, et ühel koeral on. Tavaliselt kipub nii olema, et ühe pere emastel koertel kipub jooksuaeg ühele ajale jääma... Vahel kujutan piltlikult ette seda hormoonide möllu-särinat mis tegelikult toimub, koertel seesmiselt. Seda teen ka visuaalsel läbivaatusel, kui tekib ühe või teise haigusdiagnoosi paika panemisel.
Üldse on natuke mötlemist, kuidas vahel ma loen pealiskaudselt mönda sisututvustust. Ja nii me eelmine kuu koertekrossile registreerimise asjus ühe olulise punkti kahe silma vahele jätsime lastega... kahju kohe, olime tegelikult valmistunud. Seekord oli üheks piiranguks osavötjate arv ja regada sai ühe teatud kindla kuupäevani. Önneks lapsed on optimistid ja oskavad ennast lohutada, juu see pidi minema. Kuigi on ju ka röömustamist. Anete tõi üle eelmisel nädalal ju lausa pea neli esikohta erinevatelt aladelt. Köige suurem rööm mida jagasin lastega oli vallas kohaliku kabevöistluse kolmes erinevas vanuseklassis esikohad lastel ja tagatipuks Anete vöidule lisandus tiitel, kui valla parim noormängija. Kas see mitte ei tee önnelikuks?... Jah teeb ja annab endalegi tiivad, vötta ,,lennukaari" tiba körgemalt.
Kuu alguses02.04. orienteerumisvöistlus öigemini sprint, sinna ei jöudnud. Oli väike pöhjus ka, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida. 06.04. avapauk selle aastase orienteerumise hooajale anti Röa küla lähistel, ka sinna ei jöudnud, kuigi korra möttes oli, kuid teatud nüansid pidurdasid mötteid teoks tegemast.
Eks jah korra sörm on antud spordile on sellest raske loobuda. Igas möttes on spordile pühendumine kasuks. Olgu see siis kasvöi ratsutamine, orienteerumine, rattasöit ja kui spordiga aastaid tegeldud, siis on tekkinud oma tutvusringkond, hea tunne. Kohtumisel ikka peale tervitust küsitakse kas metsa asja ka... Viimased korrad on lihtsalt nii läinud, et pole jõudnud, kuid olen viisakalt maininud, kuid kedagi selles osas ka süüdlaseks pole ka tembeldanud.
Ei lase meelelolul langeda mainin ära, et käisin tegin metsajooksu, mönus tunne kui pösed öhetavad ja nahk märg.
Käisin kahe kirju koeraga metsjooksu tegemas, Sohvi ja Pipi on kinni ruumis sees, nendega käisin eraldi. Jube raske oli mingit vöimlemist teha, kohe koerad segamas.. Nordik oma pulgamänguga ahvatlemas ja Sass arvas, mul vist katus söidab. Küll ta käänab pead siis nii ja naa ning üritab aru saada, et milleks miskit vaja on.
Nümfkakaduudega olen jõudnud nii kaugele, et nad enam ei lenda eest ära vaid tonksavad nokaga. Kuid ma ei kuritarvita nende usaldust, vaid jään selle juurde, peaasi, et ükskord jõuaks sinnani, kus nad lubavad ennast ka puutuda.
Nordik on nüüd siis kastreeritud ja poiss on rõõmus ning toob aktiivselt mänguasju kätte ja muidugi märgistab territooriumi. Täna üllatas oma käitumisega ka kanadesse suhtumisega... Kiitsin ohtralt ja lubasin mingit maius... Peaksin talle uue mänguasja vaatama. Ta on nii lahe koer, kui ta tassib asju suus, eriti oma mänguasja. Nii hea meel, kui kõik asjad sujuvad.
Poeg võttis russilt kõrgsurvepumba maha, selgus, et viimane ei võta kütet ülesse.
Mainin praegustele vanematele... olge oma lastele eeskujuks, karjumine laste peale ei lähenda kedagi suhtes...
Eile pidin kuulama ühe mureliku ema juttu, kes kurtis, kuidas isa oma poega kohtles, kui viimane väike laps oli... Seda oli väga valus kuulda, seda enam sain mõistma millise vastutuse on võtnud oma peres poeg.
Enne kui oma emotsioone õhku paiskate laste ees, hingake sügavalt sisse ja välja. Lapsed on elukandjad... kui viimastega halvasti ringi käia, ei ole tulevikus lootust, et lapsed tahavad midagi teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar