Mis põnevat... Eile kohtusin ühe inimesega, kellele olen mitme aasta jooksul korduvalt hobusesõnnikut vedanud. On teine siia tagasi asutanud isatallu elama. Ja mis meie vestluses selgust, pärast vestluse lõppemist olin ma väga-väga pahane. Kuna tegu inimesega, kes täis negativismi ja varjatud kadedus ,mainides mulle midagi sellist mis üldse kokku tema teadmisega ei lähe. Vestluses mainis mu koertekarja ja vihjas millelegi sellisele, et peaksin koeri nagu teab mis muu pärast, kui ainult lemmikute eest. Olen korduvalt öelnud, et koerad on mu aktiivse-füüsilise tegevuse edendajad. Käin nendega jooksmas ja viin teine kord ratta kõrval jooksma. Kuna tegu on aktiivsete koertega. Ja endal huvi suur nendega tegeleda, koolitada ning kogeda seeläbi nende arengut ja koostööd inimestega läbi keeruliste situatsioonide.
Miks on olemas rumalaid ja mõistmatuid ning lühinägelikke inimesi. Olen tänagi tiba pahameeles, ei ole leidnud sellele mõttele rahu. Pidasin kodustega plaani, et edaspidised soovid jäävad täitmata. Otsigu teine koht, kust sõnnikut osta.
Kuigi tänane päev möödus mul jälle aktiivse puhkuse tähe all. Käisin Jüri Jaansoni mälestusjooksu-retkel. Läbisin distantsi 1,5 tunniga, kas olen ise rahul? Jah olen rahul. Sain uue kogemuse võrra rikkamaks. Joosta mingi maa maha ja tunda enda lihaste-hingamise oskuseid ning kuidas võtan tõuse ja languseid.
Miskit edasi liikuda, peatselt tulemas koerte krossid.
 

Eilne päev algas pärast siia postitust siis tegutsemisega. Kõigepealt täiendasin bloggi ridu mõne mõtte ja tegemise võrra. Lugesin veel mailiboksidesse laekunud kirjad. Telefonikõne kliendiga, kes pidi väikse grupiga neljapäev meie talu külastama (tegu siis pikemaajaliste tuttavatega). Selgus, et lapsed ja mõned täiskasvanud haigestunud. Korraldasin läbi suhtlemise siis ka oma tööpäeva ära, ühest mailiboksis oli laekunud teade, et uus id kaart ootab Politsei-Piirivalveametis kättesaamist. Arvasin, et olgu see pisike vihmasabin, käin seekord rattaga Raplas. Kaasa haarasin veel raamatteaviku mis ootas tagastamist pearaamatukokku. Vahepeal suhtlesin mobiilitsi vanema tütrega, kes andis aru, kuidas tal haiglas käik läks. Tagasi teel 4 kliti enne kodu tegin kõrvalepõike, et varjuda paduka eest sõbranna ulualla. Sai nendega veidi aega vesteldud ja kohvitatud. Kuid tundus, et vihm ei tahtnud kuidagi taanduda. Ja nii ma siis rattal läbi vihma koju naastes juba läbi ligununa tuppa astusin. Otsisin kohta kuhu märjad riided kuivama riputada. Juba koolist koju jõudnud lapsed olid oma riided ette riputanud. 
Mõtlesin, et ei viitsi veel valget õhtupoolikut teleri taha kaotada. Tegutsen koristamise alal, siis käisin veel ühe sõbranna juures õunu korjamas ning keetsin ingveri-õunamoosi. Eelmine aasta oli meil see väga hea moos. Pean veel tooma külapealt õunu, et paras ports talvevarudeks moosi keeta. Meil jah õunapuud puhkavad, eelmine aasta oli neil rikkalik saak. Sai ju mahla ja moose igasmaitses tehtud.
Õhtul lasime lastega hobused vihma eest ulu alla, et mis nad ikka ligunevad. 
Nordikule tegin ööseks tööd otsimist ja leidmist. Ta suht ju üliaktivist. Mul pole sellist koera veel olnud.
 Kui sai käidud Nõva kandis mere ääres, meenus jällegi Lara. Millegi pärast ei taha Lara kuidagi meelest minna. Lara oli eriline koer.

Septembrikuu algus, mis uudist. Vabandan ei ole pikka aega mõtteid siia jagama saanud. Kodusel arvutil mingi imelik programm keeldus laskmast üldse toiminguid googliprogrammi kaudu. Õnneks andis arvutis olev viirustõrje programm märku takistavatest veebidest ning arvutile tõrjeprogrammi käsk antud ja puhtaks saigi. Mõlgutasin mõtteid kohaliku raamatukogu külastamisest. Kuid mis teha, kui võetud vastutus töökoormuse näol ajalise piirangu ja raamatukogu avamised ei võimaldanud midagi teha.
Mis uut, sai käidud Raplas Vesiroosi gümnaasiumi territooriumil toimuval perepäeval. Seekord siis kahe poniga. esmakordselt kasutasin cowboy sadulat. Ja muidugi, ütleks, et midagi uut ratsutamiseks võtta, peab teadma sadula eripärasid ja enda füüsilisi eeldusi. Nojah mis juhtus, ega midagi erilist. Pidasin vastu ja kui koju saime, siis reie siselihaste punasele olemisele olid ka veel paistes. Esimene asi peale riiete vahetust jahutava geeliga valutavaid kohti sisse määrides teadmisega, et mingit leevendust peab olema. Ja öö jooksul korduvalt tehes, siis esmaspäeval tööle minnes veel sääremarjad pinges ja valulikud. Kuid mis teha, elu nõuab eneseületusi. Õnneks mille üle kõige rohkem hea meel, et olen treenitud ja ei pea ülemääraseks valulikele protsessidele ülereageerida. Kuigi öeldakse, et kui miskit valutab või valulik kehaosa millegagi märku annab peab reageerima. Muidugi olen nõus selle mõttega. Olengi reageerinud, kuid teatud lõdvestus-hingamise-venitus harjutusega, suunates tähelepanu hingamise-venituse ajal valutavatele kohatedele. Enne ma ei lõpeta, kui tulemuseks on lõdvestunud lihased või valuliku protsessi minimaalne valukiirgus.
30. augustil lahkus uude koju siis viimane neljas kutsikas. Kergendusohe ning kutsikakasvatuse raske koorem langes südamelt. Hetkel tõesti teen kõik kiiremas korras, et ei ühtegi pesakonda. Nordik see kuu kastreerida ning järjekorras ootamas veel kolm noort täkk sälgu. Ütlen kergendusega, et õnn nad veel endid märadeks peavad, hormoonid pole möllama hakanud. Vetiga on selle koha pealt räägitud ning lähimate päevade jooksul otsustame kindlalt siis päeva kokku.
Eilsega algas ka uus õppeaasta kõigil mu lastel, kellele siis põhikooli viimane klass ja kellele gümnaasiumi lõpuklass. Väike emahrim, mis ikka parata, see norm nähtus. Ühtepidi kurb, et lapsed kasvavad ja kodu seinte vahelt maailma pikemalt juba uudistamas käivad. 
Kõige vanem, aga alustas kutseõppe asutuses veti abilise erialal. Ütlen otse, soovitasin kuna tüdrukul polnud ühtegi kindlat otsust valmis mõeldud, kuhu edasi. mõtlesin las õpib ühe ala selgeks, siis saab edasi otsustada, kas tahab sellel alal edasi jätkata juba kõrgkoolis.
Mida siis täna teha,  töid oleks mitmeid teha. Sõnnikut visata, kuid väljas on sombune ilm. 
Ahjaa, seenepakkudega läks mul asi siiski aiataha. Uuringi, kus ja millise vea tegin. Jama tunne valdab.. ainus lohutav teadmine sõnastuse järgi oleks ,,esimene vasikas lähe ikka aiataha"...

RMK Läti vaatlustorn ja  varjualune

Kord nädalas sissekannet teha, on ok. Lihtsalt ei ole mõtteid ja kui need on, siis kohe lähevad peast ning, kui korra tuppa jõuab on juba pime õues. 
Kutsikad on ribu-rada üksteise järel uutesse kodudesse rännanud. Üks kuts on veel oma päris-kodu ootel. Alles meil, Pipi on kinni, kuna seakatku leviku hirmu ees ei saa me isegi kaasa matkadele võtta. 
Täna jälle lendasid rongad naabrimehe maja läheduses... 
Hobused on saanud igapäevaselt platsi ja tunni ajaseid maastikutrenne. Olen kogenud viimaste päevade tagasisidena  ainult positiivsust. Tullakse-ollakse, et õppida olemist loomade-looduse keskel. Positiivne tagasiside klientidelt on enesehinnagule paitus. Mis suurendab veelgi vastutust-soovi tegeleda ning panustada kvaliteedile.  Tunnen ainult rõõmu oma tegemistest.
Tänane juhtum jälle ehmatas, lihtsalt tõrva lõhna peale ehmus Teeba, kes tormas kohapealt minema. Muidugi väiksemõõtmeline vapper ratsanik, kukkus. Olin ise kurb ja ehmunud koos ratsutajaga. Õnneks hiljem selgus, randmes pisike mõra. Kuigi see teadmine kergendust ei toonud. Täitsa uskumatu, mille peale Teeba lihtsalt minema tormas. Kuid paratamatus õpime läbi valusate kogemuste teine kord rohkem oma looma tundma, kui siiani oleme tundnud. Head paranemist ning loodan, et teekond ratsa-hobumaailma tüdrukul ei katke. Julgustasin, rääkisin oma kogemusi ja oma laste juhtumisi... Kõigil on meil ikka midagi juhtunud...
Koertega selline teema, pärast kutsikatest võõrutamist, peame leiutama Pipile uue ratsiooni, mis annaks pideva täiskõhu tunde. Iseenesest lahja pole, aga söögiisu on ülemäärane. Ja teisele koerale lihtsalt tihedamalt toitu ette andma, kuna ülemäärane rahmeldamine võtab lahjaks. Õnneks kollidega on ok, kuid karvahooldus on hetkel päris tihe. Kuna lisaks talvekarvale leidub tülikaid kaasreisivaid taimogalisi (takjanupud, siis veel mitte ei tule meelde) neid leidub kõikjal ja piisab rohu seest koeral läbi minna, kui kasukas on igat masti haakuvaid taimseemneid täis. Muidugi sõda Blue ja tema harjamisega on päris karm, isegi hambad lastakse käiku. Vahepeal võetakse kasutusse emotsioonaalne langus - nutt. Keha keelest võin lugeda kõike ära puudu, mul on niigi hea, kuid ei saa. Kogu see haakunud seemnete jada, aga ajab kogu mõnusa karvakasuka sassi ja puntrasse. Kui üks päev vahele jätta on raske tegu, et seda veel korda saada. 
Proovisime noorhobuseid metsakarjamaale panna, kuid jah ainult mõneks tunniks jäi meie rõõm ja nauding üürikeseks. Naabrinaise telefonihelin oli meile nagu äratuskell, mis pani jälle jalgu ja ajusid liigutama. Sellegi poolest oleme oma päevadega väga rahul.
Tänusõnad ilmataadule, kes on kinkinud ilusad augustiilmad, kahju jah, et merevesi külmavõitu ei andnud soovitud ujumist nautida. Kuid rõõm sellestki, et korraks meres jalgupidi sai käidud ning talvevarudeks mustikaid koju toodud. Olen tänulik pisikeste asjade eest... Rõõm on viimaste päevadel üle kõige olnud..

Uhh, kui keerata pilku siia või sinna, tekib küsimus, et mis toimub? Just igapäevaselt mustatakse poliitikuid, valitsust jne. Kas tõesti midagi head siin maailmas muust enam juttu ei ole, seakatk. Suht armutu ja lõputu õud ning teema päris aktuaalselt kuum... 
Raplamaalt leitud koer, kelle tervislik olukord oli jällegi hirmus. ... miks...miks... miks...? Milleks kõike halba paisata meediasse, mulle hakkab juba vastu. 
Olles ise suutnud oma loomad tervisele tagasi võita on need lood, mis küll minust eemalt mööda lähevad aga ikka õõvastava varjundiga. Vaglad haavades, ei mahu pähe, kuidas on võimalik. Kui kuulen või loen, et tegu kärbsevaglade pesitsusega koerahaavades, on see ikka äärmuslik seisund, kuidas on võimalik sellesse suhtuda normaalselt.
Üks asi on mis head meelt teeb on mu kutseka aja kursakaaslased on otsustanud kokkutuleku korraldada. Olen see aasta mitmeid-mitmeid kordi mõelnud kutseka ajastu peale ning koos kolmeaasta õpingute möödumisest pole nagu mingit infot üksteisest kuulnud. Ootan põnevusega, et mis edasi. Ise eelistan rahulikku kulgemist, olla toeks oma perele ning aidata valikute-otsuste kujunemisel sellel raskel täiskasvanuteel. Toetaja roll meeldib mulle väga, kuigi unistan ka suurelt, igapäevaselt mõtlen oma soovidele, mida ma tahaksin ja mis mulle pakub huvi. 
Igapäevased argised kohtumised erivajadusega inimesed toovad erilise soojuse ning mõistmise. Olles kohtunud mitmete vanade tuttavate ja trennis viibinutega äratavad uuesti ellu vanad mälestused.

Millest alustada...
Tänase päeva seisuga loeb meie pere heinatöö lõppenuks.... yesss...
Kuidas tähistame, paistab õhtul. Lõhe filee sügavkülmast välja võetud sulama, et õhtuks miskit mõnusat, hõrku ahjukala perele valmistada...
Muidugi elus ei saa ka mööda minna raskematest pooltest. 
Kui viimati 09.08.2015 hommikul Röa külla orienteerumise sprindile startisime, ei osanud keegi meist arvata, milliseks kujuneb päeva teine pool. Sprindiks rada oli põnev ja ekstreemne. Igal juhul kp otsimiseks jätkus indu-lusti. Kui algus osutus kp leidmisel raskusi, siis lõpp läks kiireks ning lausa lust oli lennata karjääri vormikal pinnasel oma liigesed mõnusalt elastseks ...
Neljas koht, pole paha 46 aastase muti kohta. Alla tunni joosta, muidugi pean veel tööd tegema kaardilugemisega. Oskuseid lihvima just jooksupealt kaardi lugemist. 
Pärast orienteerumissprinti, tagasi koju, kus jälle ootas meid ees heinatöö. Heinatöö sujus viperusteta Olavi koosabil sai ka kodus oma kohale hangutud. Õhtul kui trennilapsed tulid, jäin mina koju trenni tegema platsil ja muidugi unustasin ühe olulise tõsiasja. Abikaasa tegevuse mesitastarude juures. Olles jõudnud trenni andmisega poole peale, kui sain kodumesilaselt nõela põsesarna, mul esimese hooga tekkis hirm-paanikaga. Kui mesilane oma nõela nahasse poetas oli see valus. Mainin ei ole eriti sina-sõber eriti nende kodusummidega. 
Muidugi keha oli tabanud juba nögeslööve, mida üritasin sügada. Ohh jube, tagasi mõelda.  Viivitasin, arutlesin kõva häälega, kas minna tuppa võtma rohtu või kutsuda kiirabi. Juba esimese märgi järel (lõualuu lihased tõmbusid mesilasmürgi tagajärjel krampi) ja keel muutus selle tagajärjel pehmeks ehk siis kontrollimatuks. Miskit pikemalt mõtlemata tormasin juba tuppa, teadmisega sinna, kus asub allergia ravim. Olgu proovin, see oli sellel aastal täiesti uus ravim. Võtsin korraga 8 tabletti. Peale sai joodud kanget kohvi kruusitäis, kiire mõju avaldamiseks. Õue tagasi trenniplatsi äärde naastes oli kogu kramp kadunud ning ega palju aega ei möödunud, kui olukord tundus mulle ok. Kuid mis juhtus natuke aega platsil, kui ründas uus mesilane  ja seekord juba oimukohta.  Kaalusin juba ise kiirabisse minna, sest liig mis liig. Asi muutus seesmiselt kriitilseks, kui saabus vappekülm, mis andis teadmiseks, et ravimitoime saabus organismi. Muutusin rahulikuks otsustasin, et vaatan mis edasi saab. Suutsin läbi kõiksuguste probleemide anda trenni lõpuni. Vahepeal agiteerisin ühte tütart trenni andma, et ma saaks tegeleda oma terviseprobleemidega. 
Vahepeal, olid lapsed jõudnud ka tuua heinamaalt ära viimase koorma heinu ning selle ära ladustada j ning poeg juba haakinud taha niiduki, et ma saaks minna niitma. 
Olles saatnud trennilapsed ära asusin siis juba traktori rooli taha. Ei saanud ma enam aru, miks ma nii unine olen. Kas ravimist või ravimi+mesilasmürgi omavaheline võitlus tekitas jubeda une. Tellisin ühe lapsega termose täis kohvi heinamaale, et saaksin oma töö lõpuni viia. Kurb tõde, kogu 2 ha ma pühapäeva õhtul maha ei suutnud niitma, kuna vikati latt purunes samalt kohalt, kust juba teda korra oli keevitatud. Hea meel, et 1 ha sai niidetud. Õnneks oli mul uus latt juba olemas. Kuna järgmine päev pidin olema tööl, siis leppisime õhtul pojaga kokku, et tema jätkab. Vahepeal pidasin sms-ide teel tööandjaga, mis probleem mind tabanud on, et kas minust järgmisel päeval asja on. 
Keskkööl, kui abikaasa ja poeg laua ääres einet võtsid. Küsis siis, et tema ei teadnud, et ma peapiirkonda nõelata sain. Ja ta ei märganud, et mul trenn platsil käimas oli. Tegelikult kehtib majas kokkulepe, et mesilastega ei tegeleta, kui ma õues tegutsen. Mõnes tarus on kurjad mesilased ja need ründavad juba kõike.
Keskkööks täpselt kella pealt 00.00 oli parempoolne silm kinni paistetanud. Naljaga pooleks ütlesin peegli ees endale Silver Üksilm vaatab vastu. 
Hämmastav sügav uni ja kell 5.06 ärgates mõttega, et kui silm kinni, siis minek kiirabisse, kui mitte siis tööle. Natuke paistes ja eks abi sain jahutavast geelpadjast mis igaks elu juhtumiks ikka sügavkülmast võtta on. 
Veel käik vet. ametisse müügihobuse sertfikaadi taotlemiseks. Ja tiba ametniku aeglusele, jätsin viimase pabereid vormistama. Lubades, et teisipäeva hommikul tulen läbi ja võtan ära. 
Täna on kolmapäev ja tunnistan, paistetus veel eksisteerib, kuid õnneks on jälle minevik. Tunnistan hirmu pole suhtun kogu loosse normaalsesse kulgu. Sain kogemuse, et hea ravim oli. Kui asju teha õigel ajal, on ka mõnest asjast kasu.