12. august 2015

Millest alustada...
Tänase päeva seisuga loeb meie pere heinatöö lõppenuks.... yesss...
Kuidas tähistame, paistab õhtul. Lõhe filee sügavkülmast välja võetud sulama, et õhtuks miskit mõnusat, hõrku ahjukala perele valmistada...
Muidugi elus ei saa ka mööda minna raskematest pooltest. 
Kui viimati 09.08.2015 hommikul Röa külla orienteerumise sprindile startisime, ei osanud keegi meist arvata, milliseks kujuneb päeva teine pool. Sprindiks rada oli põnev ja ekstreemne. Igal juhul kp otsimiseks jätkus indu-lusti. Kui algus osutus kp leidmisel raskusi, siis lõpp läks kiireks ning lausa lust oli lennata karjääri vormikal pinnasel oma liigesed mõnusalt elastseks ...
Neljas koht, pole paha 46 aastase muti kohta. Alla tunni joosta, muidugi pean veel tööd tegema kaardilugemisega. Oskuseid lihvima just jooksupealt kaardi lugemist. 
Pärast orienteerumissprinti, tagasi koju, kus jälle ootas meid ees heinatöö. Heinatöö sujus viperusteta Olavi koosabil sai ka kodus oma kohale hangutud. Õhtul kui trennilapsed tulid, jäin mina koju trenni tegema platsil ja muidugi unustasin ühe olulise tõsiasja. Abikaasa tegevuse mesitastarude juures. Olles jõudnud trenni andmisega poole peale, kui sain kodumesilaselt nõela põsesarna, mul esimese hooga tekkis hirm-paanikaga. Kui mesilane oma nõela nahasse poetas oli see valus. Mainin ei ole eriti sina-sõber eriti nende kodusummidega. 
Muidugi keha oli tabanud juba nögeslööve, mida üritasin sügada. Ohh jube, tagasi mõelda.  Viivitasin, arutlesin kõva häälega, kas minna tuppa võtma rohtu või kutsuda kiirabi. Juba esimese märgi järel (lõualuu lihased tõmbusid mesilasmürgi tagajärjel krampi) ja keel muutus selle tagajärjel pehmeks ehk siis kontrollimatuks. Miskit pikemalt mõtlemata tormasin juba tuppa, teadmisega sinna, kus asub allergia ravim. Olgu proovin, see oli sellel aastal täiesti uus ravim. Võtsin korraga 8 tabletti. Peale sai joodud kanget kohvi kruusitäis, kiire mõju avaldamiseks. Õue tagasi trenniplatsi äärde naastes oli kogu kramp kadunud ning ega palju aega ei möödunud, kui olukord tundus mulle ok. Kuid mis juhtus natuke aega platsil, kui ründas uus mesilane  ja seekord juba oimukohta.  Kaalusin juba ise kiirabisse minna, sest liig mis liig. Asi muutus seesmiselt kriitilseks, kui saabus vappekülm, mis andis teadmiseks, et ravimitoime saabus organismi. Muutusin rahulikuks otsustasin, et vaatan mis edasi saab. Suutsin läbi kõiksuguste probleemide anda trenni lõpuni. Vahepeal agiteerisin ühte tütart trenni andma, et ma saaks tegeleda oma terviseprobleemidega. 
Vahepeal, olid lapsed jõudnud ka tuua heinamaalt ära viimase koorma heinu ning selle ära ladustada j ning poeg juba haakinud taha niiduki, et ma saaks minna niitma. 
Olles saatnud trennilapsed ära asusin siis juba traktori rooli taha. Ei saanud ma enam aru, miks ma nii unine olen. Kas ravimist või ravimi+mesilasmürgi omavaheline võitlus tekitas jubeda une. Tellisin ühe lapsega termose täis kohvi heinamaale, et saaksin oma töö lõpuni viia. Kurb tõde, kogu 2 ha ma pühapäeva õhtul maha ei suutnud niitma, kuna vikati latt purunes samalt kohalt, kust juba teda korra oli keevitatud. Hea meel, et 1 ha sai niidetud. Õnneks oli mul uus latt juba olemas. Kuna järgmine päev pidin olema tööl, siis leppisime õhtul pojaga kokku, et tema jätkab. Vahepeal pidasin sms-ide teel tööandjaga, mis probleem mind tabanud on, et kas minust järgmisel päeval asja on. 
Keskkööl, kui abikaasa ja poeg laua ääres einet võtsid. Küsis siis, et tema ei teadnud, et ma peapiirkonda nõelata sain. Ja ta ei märganud, et mul trenn platsil käimas oli. Tegelikult kehtib majas kokkulepe, et mesilastega ei tegeleta, kui ma õues tegutsen. Mõnes tarus on kurjad mesilased ja need ründavad juba kõike.
Keskkööks täpselt kella pealt 00.00 oli parempoolne silm kinni paistetanud. Naljaga pooleks ütlesin peegli ees endale Silver Üksilm vaatab vastu. 
Hämmastav sügav uni ja kell 5.06 ärgates mõttega, et kui silm kinni, siis minek kiirabisse, kui mitte siis tööle. Natuke paistes ja eks abi sain jahutavast geelpadjast mis igaks elu juhtumiks ikka sügavkülmast võtta on. 
Veel käik vet. ametisse müügihobuse sertfikaadi taotlemiseks. Ja tiba ametniku aeglusele, jätsin viimase pabereid vormistama. Lubades, et teisipäeva hommikul tulen läbi ja võtan ära. 
Täna on kolmapäev ja tunnistan, paistetus veel eksisteerib, kuid õnneks on jälle minevik. Tunnistan hirmu pole suhtun kogu loosse normaalsesse kulgu. Sain kogemuse, et hea ravim oli. Kui asju teha õigel ajal, on ka mõnest asjast kasu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Oi kui kiirelt lendab aeg.

...tõesti, nii palju oleks jagada. Osalesime jälle ratsa orienteerumisel, kus meil läks päris hästi. Osales 8 võistkonda, meie esindus oli n...