6. september 2015

Mis põnevat... Eile kohtusin ühe inimesega, kellele olen mitme aasta jooksul korduvalt hobusesõnnikut vedanud. On teine siia tagasi asutanud isatallu elama. Ja mis meie vestluses selgust, pärast vestluse lõppemist olin ma väga-väga pahane. Kuna tegu inimesega, kes täis negativismi ja varjatud kadedus ,mainides mulle midagi sellist mis üldse kokku tema teadmisega ei lähe. Vestluses mainis mu koertekarja ja vihjas millelegi sellisele, et peaksin koeri nagu teab mis muu pärast, kui ainult lemmikute eest. Olen korduvalt öelnud, et koerad on mu aktiivse-füüsilise tegevuse edendajad. Käin nendega jooksmas ja viin teine kord ratta kõrval jooksma. Kuna tegu on aktiivsete koertega. Ja endal huvi suur nendega tegeleda, koolitada ning kogeda seeläbi nende arengut ja koostööd inimestega läbi keeruliste situatsioonide.
Miks on olemas rumalaid ja mõistmatuid ning lühinägelikke inimesi. Olen tänagi tiba pahameeles, ei ole leidnud sellele mõttele rahu. Pidasin kodustega plaani, et edaspidised soovid jäävad täitmata. Otsigu teine koht, kust sõnnikut osta.
Kuigi tänane päev möödus mul jälle aktiivse puhkuse tähe all. Käisin Jüri Jaansoni mälestusjooksu-retkel. Läbisin distantsi 1,5 tunniga, kas olen ise rahul? Jah olen rahul. Sain uue kogemuse võrra rikkamaks. Joosta mingi maa maha ja tunda enda lihaste-hingamise oskuseid ning kuidas võtan tõuse ja languseid.
Miskit edasi liikuda, peatselt tulemas koerte krossid.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sajab lund...ja maa on valge.