Uhh, kui keerata pilku siia või sinna, tekib küsimus, et mis toimub? Just igapäevaselt mustatakse poliitikuid, valitsust jne. Kas tõesti midagi head siin maailmas muust enam juttu ei ole, seakatk. Suht armutu ja lõputu õud ning teema päris aktuaalselt kuum... 
Raplamaalt leitud koer, kelle tervislik olukord oli jällegi hirmus. ... miks...miks... miks...? Milleks kõike halba paisata meediasse, mulle hakkab juba vastu. 
Olles ise suutnud oma loomad tervisele tagasi võita on need lood, mis küll minust eemalt mööda lähevad aga ikka õõvastava varjundiga. Vaglad haavades, ei mahu pähe, kuidas on võimalik. Kui kuulen või loen, et tegu kärbsevaglade pesitsusega koerahaavades, on see ikka äärmuslik seisund, kuidas on võimalik sellesse suhtuda normaalselt.
Üks asi on mis head meelt teeb on mu kutseka aja kursakaaslased on otsustanud kokkutuleku korraldada. Olen see aasta mitmeid-mitmeid kordi mõelnud kutseka ajastu peale ning koos kolmeaasta õpingute möödumisest pole nagu mingit infot üksteisest kuulnud. Ootan põnevusega, et mis edasi. Ise eelistan rahulikku kulgemist, olla toeks oma perele ning aidata valikute-otsuste kujunemisel sellel raskel täiskasvanuteel. Toetaja roll meeldib mulle väga, kuigi unistan ka suurelt, igapäevaselt mõtlen oma soovidele, mida ma tahaksin ja mis mulle pakub huvi. 
Igapäevased argised kohtumised erivajadusega inimesed toovad erilise soojuse ning mõistmise. Olles kohtunud mitmete vanade tuttavate ja trennis viibinutega äratavad uuesti ellu vanad mälestused.