2. september 2015

Septembrikuu algus, mis uudist. Vabandan ei ole pikka aega mõtteid siia jagama saanud. Kodusel arvutil mingi imelik programm keeldus laskmast üldse toiminguid googliprogrammi kaudu. Õnneks andis arvutis olev viirustõrje programm märku takistavatest veebidest ning arvutile tõrjeprogrammi käsk antud ja puhtaks saigi. Mõlgutasin mõtteid kohaliku raamatukogu külastamisest. Kuid mis teha, kui võetud vastutus töökoormuse näol ajalise piirangu ja raamatukogu avamised ei võimaldanud midagi teha.
Mis uut, sai käidud Raplas Vesiroosi gümnaasiumi territooriumil toimuval perepäeval. Seekord siis kahe poniga. esmakordselt kasutasin cowboy sadulat. Ja muidugi, ütleks, et midagi uut ratsutamiseks võtta, peab teadma sadula eripärasid ja enda füüsilisi eeldusi. Nojah mis juhtus, ega midagi erilist. Pidasin vastu ja kui koju saime, siis reie siselihaste punasele olemisele olid ka veel paistes. Esimene asi peale riiete vahetust jahutava geeliga valutavaid kohti sisse määrides teadmisega, et mingit leevendust peab olema. Ja öö jooksul korduvalt tehes, siis esmaspäeval tööle minnes veel sääremarjad pinges ja valulikud. Kuid mis teha, elu nõuab eneseületusi. Õnneks mille üle kõige rohkem hea meel, et olen treenitud ja ei pea ülemääraseks valulikele protsessidele ülereageerida. Kuigi öeldakse, et kui miskit valutab või valulik kehaosa millegagi märku annab peab reageerima. Muidugi olen nõus selle mõttega. Olengi reageerinud, kuid teatud lõdvestus-hingamise-venitus harjutusega, suunates tähelepanu hingamise-venituse ajal valutavatele kohatedele. Enne ma ei lõpeta, kui tulemuseks on lõdvestunud lihased või valuliku protsessi minimaalne valukiirgus.
30. augustil lahkus uude koju siis viimane neljas kutsikas. Kergendusohe ning kutsikakasvatuse raske koorem langes südamelt. Hetkel tõesti teen kõik kiiremas korras, et ei ühtegi pesakonda. Nordik see kuu kastreerida ning järjekorras ootamas veel kolm noort täkk sälgu. Ütlen kergendusega, et õnn nad veel endid märadeks peavad, hormoonid pole möllama hakanud. Vetiga on selle koha pealt räägitud ning lähimate päevade jooksul otsustame kindlalt siis päeva kokku.
Eilsega algas ka uus õppeaasta kõigil mu lastel, kellele siis põhikooli viimane klass ja kellele gümnaasiumi lõpuklass. Väike emahrim, mis ikka parata, see norm nähtus. Ühtepidi kurb, et lapsed kasvavad ja kodu seinte vahelt maailma pikemalt juba uudistamas käivad. 
Kõige vanem, aga alustas kutseõppe asutuses veti abilise erialal. Ütlen otse, soovitasin kuna tüdrukul polnud ühtegi kindlat otsust valmis mõeldud, kuhu edasi. mõtlesin las õpib ühe ala selgeks, siis saab edasi otsustada, kas tahab sellel alal edasi jätkata juba kõrgkoolis.
Mida siis täna teha,  töid oleks mitmeid teha. Sõnnikut visata, kuid väljas on sombune ilm. 
Ahjaa, seenepakkudega läks mul asi siiski aiataha. Uuringi, kus ja millise vea tegin. Jama tunne valdab.. ainus lohutav teadmine sõnastuse järgi oleks ,,esimene vasikas lähe ikka aiataha"...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...