Juba 3.august. Muidugi on igasuguseid juhtumeid. Sai peetud perelemmikust siilionu matused. See oli kõige raskem kogemus. Ei tea mis juhtus, kui laupäeva õhtul koju naasesin oli teine juba elust lahkunud ja oma pesamajast ei leidnud. Leidsin tavatust kohast surnuna, tõstsin ettevaatlikult tagasi oma pesakasti ning tekkis sõnatu olek. Teadmata mida antud olukorras teha. Pidasin targemaks oodata hommikut ning ajal arutust anda. Kui on tekkinud elus, et keegi lemmikutest lahkub on raske tema kaotusega esiti leppida.
Ja ega mul kerge tunne teda vaadates polnud. Kõige pealt tõrkus mõistus surma konstanteerimast. Samas valdas tõeliselt sassis mõtted. Jätsin matusetoimingud järgmise päeva hommikusse, kui arusaamine seal maal. Hämmastav ja imestus, mida üks pisike loom jõudis meie majas korda saata. Mõtlen emotsionaalselt, tema olemasolu oli vajalik, juba see kasvõi öösiti tema jooksuratta vurin andis teada, et keegi toimetab. Kuid jah, kuid nüüd seda okaskera enam pole. Hetkel pean väikse pausi ning uurin põhjalikult siilide terviseprobleeme, et kui ma ükskord uue tegelase endale majja soetan, olen tiba juba targem.
Sassu paraneb jõudsalt õnneks. Kui eile õhtul koju naasesin oli teine jälle oma käpapadjandit vigastanud. Miskit jälle ravimid välja, Sass oli vabatahtlik patsient meeleldi. Padja ümbrus karvadest puhtaks ja tiba salvi peale. Hommikul kontroll, siis veel hoidis oma käppa liikumisel üleval, kuid juba õhtul koos metsas kahekesi käies oli asi juba ok. Kontrollima peab.
Tänusõnad lastele, kelle õlgadele on langenud pooled kodused tööd, kuid saame hakkama. Tänavu aasta on üldse palju asju teisiti. Olen arusaamisse saanud, et ei ole mõtet kunagi ihaleda töökoha vahetust, kui vanakoht seda on. Muidugi väljakutsed on ka lahedad just uutes tegemistes ja kollektiivides. Olen arusaamisel, et see aasta saab veel erilisem olema, peab mitmeid raskusi trotsima ning jääma endale kindlaks. Samas hea meel, et sajustele ilmadele olen saanud käia tööl, mis pole lasknud kehvade heinatöö ilmadest nukrutsema jääda. Mis tehtud - silo on tehtud, kuid heinatöö tegemine jätkub.
Ja ega mul kerge tunne teda vaadates polnud. Kõige pealt tõrkus mõistus surma konstanteerimast. Samas valdas tõeliselt sassis mõtted. Jätsin matusetoimingud järgmise päeva hommikusse, kui arusaamine seal maal. Hämmastav ja imestus, mida üks pisike loom jõudis meie majas korda saata. Mõtlen emotsionaalselt, tema olemasolu oli vajalik, juba see kasvõi öösiti tema jooksuratta vurin andis teada, et keegi toimetab. Kuid jah, kuid nüüd seda okaskera enam pole. Hetkel pean väikse pausi ning uurin põhjalikult siilide terviseprobleeme, et kui ma ükskord uue tegelase endale majja soetan, olen tiba juba targem.
Sassu paraneb jõudsalt õnneks. Kui eile õhtul koju naasesin oli teine jälle oma käpapadjandit vigastanud. Miskit jälle ravimid välja, Sass oli vabatahtlik patsient meeleldi. Padja ümbrus karvadest puhtaks ja tiba salvi peale. Hommikul kontroll, siis veel hoidis oma käppa liikumisel üleval, kuid juba õhtul koos metsas kahekesi käies oli asi juba ok. Kontrollima peab.
Tänusõnad lastele, kelle õlgadele on langenud pooled kodused tööd, kuid saame hakkama. Tänavu aasta on üldse palju asju teisiti. Olen arusaamisse saanud, et ei ole mõtet kunagi ihaleda töökoha vahetust, kui vanakoht seda on. Muidugi väljakutsed on ka lahedad just uutes tegemistes ja kollektiivides. Olen arusaamisel, et see aasta saab veel erilisem olema, peab mitmeid raskusi trotsima ning jääma endale kindlaks. Samas hea meel, et sajustele ilmadele olen saanud käia tööl, mis pole lasknud kehvade heinatöö ilmadest nukrutsema jääda. Mis tehtud - silo on tehtud, kuid heinatöö tegemine jätkub.