Omnes humanos sanat medicina dolores, solus amor morbi non amat artificem.

...pealkirja tõlge...kõiki inimlikke kannatusi ravib arstikunst, ainult armastuse haigus ei armasta arsti. (Propertius) ladina keelest
Armastus mille või kelle vastu... see jääb igaühe enda mõelda. 
Täna hommikul täkku edasi tõstes, tekkis tunne, et mehehakatisest hobupoisil mulle midagi öelda on. Ja see oli meeli ülendav. Suhtlesin ning sügasin ja proovisin veel viimaseid talvekarvasid keha küljest lahti kammida. 
Abikaasa lastega pani täna siis kartuli maha. Olen juba mitu aastat seda lastele ka öelnud, et võiksid seda tööd teha. 
Homme pidi olema Heimtalis erakorraline koosolek tori tõu pärast. Mina ei lähe, lihtsalt ei näe vajadust ühe hobuse pärast sõitma hakata.

Selle aastased eurovalimised jätan vahele. Vali keda tahad või vaadata poliitilist kaklust, siis hakkab juba villand. Ise ma poliitikas enam pole, olen sellest teemast vaba. Lihtsalt astusin välja rohelistest.
 Paar päeva on kenasti vihma kallanud ja nüüd loodus on värskema ilmega. 
Ärkasin täna kahtlase kanakisa peale, kui õue läksin ei näinud ma miskit. 
Mõtisklema paneb viimasel ajal kuuldud meediakanalitest  sõna - majanduslangus. Milline see võiks välja näha, et kas toiduainete hinna tõus või hoopis, et enamus inimesi vireleb miinimumpalga peal tööd rügades või hoopis milleskis muus. Bensiini hind kõigub ka vahelduva eduga 1.30 ja 1.28 vahel Raplamaal. Viimati linnas koolitusel panin tähele, et ühes bensukas 95 maksis hoopis 1.25.  Hinnavahe küttel on erinevates jaamades vähe märgatava kõikumisega. Mõtisklen, et mis teha, kui palju järgmiseks aastaks jätta hobuseid. Eile tegin ohustatud tõugude toetusele taotluse ära. 
Koolitus milles osalesin sain palju just teraapia osas juurde, kuid mõte tiksub seda veel õppima minna välismaale. Kohtusin  Helega, kes Järvamaal hoputeraapiat erivajadusega lastele teeb. 
Päris hea on üks looduses leitav taim...võilill. Võilill on mul juba aastaid menüüs, lehed, õievarred... mida see annab... nt. kui sõidan rattaga pikka maad nii 50 või 80 km ja selle vahepeal näksides võilille lehti ja varsi vajaduse järgi piirdudes mõne lehe või varrega jook on alati kaasas. Ja kui mu distants on läbitud  pole ma kunagi tundnud suurt vajadust magausa järgi.  Imestangi seda, muidu füüsilise pingutuse järel tekkis suur magusaisu. Ja ei teki ka päras pikka sõitu mingit väsimust. Imestangi, et milline võim võib olla loodusest leitavatel taimedel. Üks mis mulle veel väga meeldib on orashein (karvane ja teravate servadega, kergelt sisse lõikuv).
Täkk tõmbas üks päev lahti enese, eks hormoonid hakkasid üle pea kasvama, kuna mitmed märad indlesid ja ajasid pea segi meie poisil. Õnneks jäi ära suur aedadest läbi jooksmine piirdus ainult möirgamisega aia ääres.  Panime poisi siis sisetingimustesse jahutama tundemaailma. Nüüd tundub, et märade igatsus poisi järele on vaibunud.

Nonii, kevad on ka kahe koera südamed võitnud ehk siis jooksuaeg saabunud. Muidugi Pipi jääb iga kord õnnetuks, kui tema peab jälle kinni hakkama olema. Muidugi ka colliel sama. Õnneks, et Laral ja Sassul seda pole. Sass küll steriliseeritud pole, aga temal mingil põhjusel probleem normaalseks innaks puudub.
Tassa on jätkuvalt probleem, kes kipub pidevalt aiast välja. Tänane töö seisab selles, et Lepatriinu kinnistul siis aed korda teha. 
Midagi põnevat sai korda saadetud eile. Käisin linnas rattaga (toimus koolitus  ja sinna sai siis mindud rongi ja rattaga) see nagu puhkus, lõõgastus, ajast ja arust ei suuda mõned mind selles osas mõista, kuidas ma suudan lõõgastuda. Ei pea ju suures liikluses osalema, olemas rattateed ning vaiksed elamurajoonid, kus ju vähene liiklus. Nautisin mäkke tõusu võtmist hinnates iga kord oma füüsilisi võimeid või jälle laskumist. Tundsin, et olen jälle see väike plikatirts, kes vaimustub nii tühistest asjadest nagu on seda linnasõidust.

Äge nädal on möödas, olen neli korda see nädal ujumas käinud. Lubatud koorem sõnnikut veetud ning Tallinna matkaklubi väärikate daamidega kohtutud, kes siis Roheliste rattaretkel osalemas. 
Hoostega sellised lood, Kati abistab armuroomanis jälle Teebat, Amanda viskab silma Liptonile ning viimase poolt sõna tõsises mõttes poissmehest täku möirged kostavad, sekka visatakse mõned täku küürakad hüpped. 
Herta oma tita Laomurellaga on noorte sälgudega ühises aias.
Muidugi oli ka üks väike õnnetus. Üks õhtu läksin parditibusid sisse pannes jäi üks tibu kahe oksa vahele kinni ja enne mind jõudis üks koer sellest üle joosta ja nii sai otsa üks parditibu. Mul oli sõna tõsises mõttes väga kahju, olin sõnatud ja enne selle tibu surmast ei rääkinud kui alles järgmise päeva õhtul, kui pidin tööle minema. Nii kui ma jälle parditibusid näen, hakkab kohe kurb. Võtan päris sügavalt hinge looma ja linnu surmasid, eriti kui lühikese ajaga saavad väga omaseks. Vaadates Pillet ja Piilut, siis nende vaheline armastus on ikka eriline ning soe.
Öökülmad ikka kestavad, ei meeldi kohe mitte üks teps.

Ütleks nii, et kui on häid uudiseid on ka halbu uudseid. Eile õhtul koju jõudes, ootas ees meid ees halb üllatus. Täkk oli lammutanud küüniukse, mille oli suutnud hingedelt lõhkuda. Ja seisis õnneks karjuse sees väga mõtliku ilmega, vast oli ise oma teost nii šhokeeritud, vähemalt ilme ja keha keel seda väljendasid. Panin keti ümber nina (päris tugev poiss on) ja üks lastest otsis välja köietamiseks sobivad tugevad päitsed. Muud moodi teda lihtsalt kinni enam ei hoia ja see ongi hetkel küla peale jagamise aluseks, et teda ei hoia peale tugevate päitsete ja valjaste enam miski tagasi. Kui valla pääseb on mürgel ja põrgu lahti. 
Õnneks öö pidas kenasti köie otsas vastu. Olin õhtul ukse parandamiseks väga läbi ja aeg ka hiline, et enam ei jaksanud. Lükkasin järgmisele päevale, kusjuures võtsin vastu otsuse, et uuel nädalal minust metsa istutajat pole. Koju on tekkinud nädal ajaga tööde kuhjumine. Kui siis kellegile lähedale olevale metsakinnistule, aga kaugemale küll mitte.
Täna hommikul märasid (osad aia lõhkujad veedavad öid sees) välja pannes läks lahti esinemine. Küll see täkk on ikka emotsionaalne, näidates kõik oma akrobaatilised, ilu ja jõu ning oskused maad kaevas nii, et muld lendas ja muidugi tara äärde koondunud märad kaasa hirnuvalt kõike seda saatmas ... kas see nüüd hõige,, küll oled vägev või ilus" mida iganes tundus täkk märade pilgust ja hirnumisest hoogu saavat. Ja möllas täie hooga. 

Miks on nii, et vahel aktiivsest nädalavahetusest olen ma uue nädala alguseks täitsa laipväsinud. Millest see küll tuleb. Suutmatus midagi füüsiliselt ette võtta, vaid väsimus.
Laupäev möödus 24/7 valves, pühapäeva hommikul kiirustasin koju, et kokku panna olulised asjad ja võtta peale lapsed ja koerad ning kihutada 9-ks Paliverre Baltospordi poolt korraldatavale koertekrossile. Kuigi üks korraldajatest on mu hea tuttav, kutsus ta mindki osalema, küll jooksmises kui rattakrossis koer vedamas. Ma polnud selleks valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Eelistasin lasta lastel võistelda. Hinges tundsin emotsionaalselt melanhoolset meelt samas veel teadmine emadepäev ei tekitanud korrakski midagi rõõmusädet. Hommik algas autosse istudes kohe pubeka eaga käivate laste vahel auto istmekohtade üle sõna sõda, mis mu meele kurvaks ja mõtlikuks tegi. Ei möödu enam päeva, kus ma ei saa alustada autosõitu ilma laste omavahelise sõna sõjata pääseks liikuma. Siis veel helistas oma murega naabritädi, kel mingi laik tekkinud jalale (kahtlustas puugi hammustust). Mainisin, et istusin autorooli taha, tädi arvas, et ehk see ei võta rohkem aega kui 10 min. Oleks ta varem helistanud oleks oki olnud, aga sellisel hetkel kui juba rooli taga ja lapsed autos. Ma ütlesingi, et ma jätaks selle vaatamise õhtuks. 
Koerakrossis läks meil selliselt, et Laura jäi 6 ja Anete 7. Hea meel nende saavutatu üle, kuid mu enesetunne polnud parim, sai küll kohvi termosest joodud, kuid see mu unevähesust ei leevendanud. Ja teekond Ingkülla möödus (natuke vähem kui 40 km) unega võideldes. Sain aru, et viimane öö tööl olek veel eurovisiooni vaatamine ei andnud head und tunniks ajakski. Nii oligi, et igasugune liikumine häiris. Lastele seda ma ei öelnud hommikul, et olen magamatta ja väsinud. Surusin need mõtted endas maha ning läksin laste ja koertega Paliverre. Muidugi iga uus koht võlub mind ja saigi tehtud ajakulutuseks tutvumisring rajaga. Päris lahe kohake.

Üks pilt siis Sassuga. Mainin salaja, et olen punase fänn ja meeldivad kui koertel on varustus punane. Kuid nüüd tahetakse nii teha, et punase värvi kandmisel peab sellest koerast mööduma kaugelt, et see koer on kuri. Oh jah, jama kohe. Ei saagi oma värvi eelistusi enam kohe kandagi. Kuid need teadmised ei pane mind teisiti talitama. Olen juba need ostnud, siis ei hakka ma uusi sellepärast ostma ja milleks. Elu on väga kummaline eriti linnas koerapidamisel.
 

Tundub, et mu naabrimees Raamat oma muulakasvatusest väga, väga haaratud ja helistab pidevalt  mulle... eks põhjust andis eelmine aasta tema totter idee šhetlandi ponimärad ristata eesliga. Olin skeptik ja mitte pooldav antud loole, aga ma ei saa elada teise inimese elu. Ja minu arvamus põhines, et kas ikka 2-e aastane eeslitäkk ikka suudab paaritada märasid. Ja eks see on andnud põhjust väheke naabrimehel ülbata. Tegelegu enda asjadega, aga ärgu segagu enda hobidega teisi inimesi. Kes sellest väga vaimustust tunnevad olgu terved sellest.
Neli päeva metsa istutatud. Täna ei tahtnud, olin väga väsinud, kuna istutamine oli labidaga ja maastik väga risune (koristamatta raiejäätmed). Põnev oli see, et õppisin jälle uusi kohti Raplamaal tundma, kus pole enne käinud. Muidugi vahel tekivad salajased uit mõtted hobustega sinna minna kolama. Auto jaoks on see rohkem lõhkumine. 
Õnneks nädala  ajane allergik hobuse sees hoidmine on aidanud kaasa allergia tagasi tõmbamisele. Heinad ja veelkord heinad.