Miks on nii, et vahel aktiivsest nädalavahetusest olen ma uue nädala alguseks täitsa laipväsinud. Millest see küll tuleb. Suutmatus midagi füüsiliselt ette võtta, vaid väsimus.
Laupäev möödus 24/7 valves, pühapäeva hommikul kiirustasin koju, et kokku panna olulised asjad ja võtta peale lapsed ja koerad ning kihutada 9-ks Paliverre Baltospordi poolt korraldatavale koertekrossile. Kuigi üks korraldajatest on mu hea tuttav, kutsus ta mindki osalema, küll jooksmises kui rattakrossis koer vedamas. Ma polnud selleks valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Eelistasin lasta lastel võistelda. Hinges tundsin emotsionaalselt melanhoolset meelt samas veel teadmine emadepäev ei tekitanud korrakski midagi rõõmusädet. Hommik algas autosse istudes kohe pubeka eaga käivate laste vahel auto istmekohtade üle sõna sõda, mis mu meele kurvaks ja mõtlikuks tegi. Ei möödu enam päeva, kus ma ei saa alustada autosõitu ilma laste omavahelise sõna sõjata pääseks liikuma. Siis veel helistas oma murega naabritädi, kel mingi laik tekkinud jalale (kahtlustas puugi hammustust). Mainisin, et istusin autorooli taha, tädi arvas, et ehk see ei võta rohkem aega kui 10 min. Oleks ta varem helistanud oleks oki olnud, aga sellisel hetkel kui juba rooli taga ja lapsed autos. Ma ütlesingi, et ma jätaks selle vaatamise õhtuks. 
Koerakrossis läks meil selliselt, et Laura jäi 6 ja Anete 7. Hea meel nende saavutatu üle, kuid mu enesetunne polnud parim, sai küll kohvi termosest joodud, kuid see mu unevähesust ei leevendanud. Ja teekond Ingkülla möödus (natuke vähem kui 40 km) unega võideldes. Sain aru, et viimane öö tööl olek veel eurovisiooni vaatamine ei andnud head und tunniks ajakski. Nii oligi, et igasugune liikumine häiris. Lastele seda ma ei öelnud hommikul, et olen magamatta ja väsinud. Surusin need mõtted endas maha ning läksin laste ja koertega Paliverre. Muidugi iga uus koht võlub mind ja saigi tehtud ajakulutuseks tutvumisring rajaga. Päris lahe kohake.

Üks pilt siis Sassuga. Mainin salaja, et olen punase fänn ja meeldivad kui koertel on varustus punane. Kuid nüüd tahetakse nii teha, et punase värvi kandmisel peab sellest koerast mööduma kaugelt, et see koer on kuri. Oh jah, jama kohe. Ei saagi oma värvi eelistusi enam kohe kandagi. Kuid need teadmised ei pane mind teisiti talitama. Olen juba need ostnud, siis ei hakka ma uusi sellepärast ostma ja milleks. Elu on väga kummaline eriti linnas koerapidamisel.