Ütleks nii, et kui on häid uudiseid on ka halbu uudseid. Eile õhtul koju jõudes, ootas ees meid ees halb üllatus. Täkk oli lammutanud küüniukse, mille oli suutnud hingedelt lõhkuda. Ja seisis õnneks karjuse sees väga mõtliku ilmega, vast oli ise oma teost nii šhokeeritud, vähemalt ilme ja keha keel seda väljendasid. Panin keti ümber nina (päris tugev poiss on) ja üks lastest otsis välja köietamiseks sobivad tugevad päitsed. Muud moodi teda lihtsalt kinni enam ei hoia ja see ongi hetkel küla peale jagamise aluseks, et teda ei hoia peale tugevate päitsete ja valjaste enam miski tagasi. Kui valla pääseb on mürgel ja põrgu lahti. 
Õnneks öö pidas kenasti köie otsas vastu. Olin õhtul ukse parandamiseks väga läbi ja aeg ka hiline, et enam ei jaksanud. Lükkasin järgmisele päevale, kusjuures võtsin vastu otsuse, et uuel nädalal minust metsa istutajat pole. Koju on tekkinud nädal ajaga tööde kuhjumine. Kui siis kellegile lähedale olevale metsakinnistule, aga kaugemale küll mitte.
Täna hommikul märasid (osad aia lõhkujad veedavad öid sees) välja pannes läks lahti esinemine. Küll see täkk on ikka emotsionaalne, näidates kõik oma akrobaatilised, ilu ja jõu ning oskused maad kaevas nii, et muld lendas ja muidugi tara äärde koondunud märad kaasa hirnuvalt kõike seda saatmas ... kas see nüüd hõige,, küll oled vägev või ilus" mida iganes tundus täkk märade pilgust ja hirnumisest hoogu saavat. Ja möllas täie hooga.