Täna käis siis meie valla loomaarst, kes pani kirja, mis loomi me oma majapidamises peame. Natuke häiriv tunne jäi, ei tea mida jälle hakatakse maksuks vast ümber arvestama.

Õnneks neid, kes toas elavad neid kirja ei pandud. Milleks on vaja loomaarstil umbmääraselt vaja kirja panna, kui palju mul näit koeri on või hobuseid. Ma saan aru, et kutsusin ta mingit protseduuri tegema, aga mul pole siiani vaja olnud, kutsun oma ala proffessionaale. Aastalõppu jäetakse oma tegemised harjumatu, õnneks ei olnud suuri tubaseid töid ette võetud, mõtlen süldikeetmist ja kõrvitsasalati tegemist.

Hobused laseme ööseks sisse, kuna iga õhtu pimeda tulekuga lastakse rakette ja hobused ehmatavad kergelt, kuni uue aastani saab tehtud nii. Saanisõidud jäid selle aasta detsembris ära = lumenappus, eks tunnen ise ka natuke suurt kergendust, ei pea lund rookima, viimased kolm talve on nüristanud selle tegevuse vastu igasuguse huvi. Kuna pindala on suur, mida pean kühveldama. Ja eks uus aasta näitab, kas jaanuar annab lume lisa. Muidugi tahaks suusatada. Ja heina vedada reega.

Juba neljas advent.
Hommikul akent avades püüdsin selgitada, milline ilm väljas ootab, plaanisin eile metsast koorem puid kreissael ära saagida. Kohvi joodud ning traktorile aku peale veetud (15 kg), paremasse asukohta paigutatud, et paremini saeraamile asetada. Muidugi mõttes suutsin saagi kiruda ja selle omanikku, ühe rihmaga ning teine veel nüriks kulunud. Omanik pole täidunud teist teritada. 
Hobused käisid korda mööda kahe jootmisvanni vahet, millest järeldasin, et oodati vett. 
Pidin minema lastega Rapla naiskodukaitse poolt korraldatud orienteerumisele, aga mul oli rohkem soov metsast maha jäänud puud ära koristada. Pärast koorma läbi saagimist seda tegingi, kuid mainin, et 7 jämedast notist igasuguse tarkusega suutsin peale tõsta ainult 3, kuna mu enda saag andis lõplikult ,,otsad" siis neli jämedat ja rasket notti jätsin metsa, kuna mees mulle saagi ei jaganud kasutamiseks. Ootan uue aasta ära, siis lähen uut saagi enesele otsima.
Jõululaupäeval plaanin uue sülditeo käima panna ning lapsed piparkooke küpsetama. Nii tuleb selle aasta jõulud lumetult ja pimedamalt, aga see ei kahanda üldse jõulutunnet. Jõulutunne algab enda seest.

Juba ka kolmas advent selja taha jäänud ning detsember aastalõpu poole kiire sammuga rühib ja mina lihtsalt ei viitsi ja vahel tunne, et sõnad ja mõtted kuhugi kinni jäänud. Elu hobuste ja koerte keskel lihtsalt pole leidnud kõikidele asjadele kohe sõnu või lauseid, et need emotsioonid siia kanda. Plaane on palju mida tahaks teoks teha, kuid tunnen, et mõned asjad saabuvadki ja väga ootamatult. Muidugi teeme trenne, alustasin nüüd veel rakendisse käimist Liptonile selgitama. Peame suutma teise kevadiseks jõudluskatseks välja koolitada. 
Kuidas sujub Lara koolitus, väga lihtsalt. Reageerib kiirelt, kuid mul on veel vaja treenida, metsas käies kipub omapäi käima ja mulle see ei meeldi. Pean võtma eraldi rihma otsa, hetkel veel Pipil algamas iga 6 kuu tagant jooksukas ja juba oli esimene kosilane platsis, kes ausalt öeldes juba mu närvidele käima hakkas. Need koerad, kes steriliseeritud hüppas selga nimetasin tolle isase porno-staariks, kuna valimatta suhteid ja tegevusi, minu koerad eelistasid mängimist, kuid too topski elukas ei paistnud nende mängulisest loomusest üldse arusaavat. Mis kõige huvitavam ei tundnud ka omanik mingit huvi ilmutavat. Andsin asja lahendada sellisele inimesele, kes jäi nende inimeste suhtes neutraalseks (mul on olnud aastate eest kokkupuude, aga ühes teises valdkonnas), kuid teada värk, et kurjategijatel jääb eluks ajaks okas hinge, et kellegile vargusega vahele jäid.  Ise nimetan toda olukorda nii, et valel ajal vales kohas. Loodan, et toda koera niipea oma majas jälle kuuti kasutamas ei näe.  

Juba teine advent... uhh kui kiirelt tormab aeg. Pea käes koolivaheaeg ning jõulud. Vaikselt tulevad tellimused saanisõitudele kuid ka veel tuntakse huvi talviste ratsamatkade vastu.
Muidugi mul on valmis enda tehtud piparkoogi tainas (suuremas koguses) lihtsalt jao pärast lastel lasta küpsetada. 
Nädala sees tegelesin korra rehabilitatsiooni tööga. Ja täkk Liptoniga ning lõpetasin priaga kitseaaga, eks järgmine aasta ole näha, kas veel miskit kajastamatta jäänud. Hobustepassid-kiibid on korras. 
Natuke on nukker tunne, et aasta hakkab lõppema... ma ei tea miks muudab mind aastavahetus rohkem härdamaks, kui miski muu pööriajaga kaasnev aeg.

Eile oli siis esimene advent. Käisin Lara ja Lauraga seda linnas tähistamas. Kuna on olemas selline MTÜ Koerus, siis nende poolt korraldatud orienteerumine vanalinnas tundus olevat sobilik Larale testimiseks, tema praeguse koolitus oskuste omandamises. Kuna Laura on üldse minuga vähe saanud käia pealinnas, siis tema valisin sellepärast veel kaasa, kuna tema tegeleb aktiivselt koerte dressuuriga. 
Lara puhul valmistas rõõmu, et ta ei lasku kõhuli maha inimesi nähes, kui linnavahel liikusime. Muidugi minu poolse rõõmsa ning edasivirgutava intonatsiooniga antud häälkäsklus ,,edasi" liikus täiesti vabalt, kuid kerge kartlikkusega. Mõtisklen, millise valemiga suudan tal selle saba veel jalgevahelt välja tuua ehk siis liikuda täieliku lõdvestunud ning rahulolu ja peremehe saatel liikumisest rõõmu tunneb. Muidugi neid inimesi, kes koos koertega Lara ei kartnud. Iga orienteerumisepunkti juurde kuulus lihtne ülesanne, mille pidi sooritama koer koos koerajuhiga.
Kui juba viimaste punktide otsimisega tundsin ise, et väsimus võtab maad, siis samad ilmingud väljendusid ka koeras ja lapses. Laps oskab öelda, aga koer ei oska. Üks punkt jäigi leidmata, eks palju asju mängis veel ilm, hommikul linna jõudes tervitas Balti jaamas muidugi lumesadu, mis pika peale muutus lörtsiks ja kui start anti linnajooksuks, siis juba jämedat vihma ning mu mõte panna ennast õhemalt riidesse jäi sellepärast ära.
Kui orienteerumisrada otsakorrale sai, siis vaatasin, et Lara oli piisavalt väsinud ja veel korra oli vaja ületada Raekoja plats, siis enam Lara oma jala peal ei suutnud stress ja väsimus võtsid koeras võimust. Sellistel puhkudel haarasin Lara sülle ja kohtusin siis veel õega ning läksime ühte vaiksemasse tänavasse ja pärast ühte hamburgeri punkti, kus siis laotasin põrandale Lara reisiteki, kus ta sai rahulikult puhata. Tänusõnad hamburgeri teenindajale, kes lubas koeraga sisse, et sooja saada. Veetsin siis mõned minutid oma õe seltsis Balti jaama ühes toitlustuspunktis rongile mineku aega nii veetes..   Otsustasin, et teen nii hästi kui suudan. Üks asi oli Lapse pärast ja teine asi, et Lara kogeks midagi uut... uut koges tõesti , et täna oli mul tõeline möll kodus, et metsa minna. Üks on selge rohkem hakkan pöörama nüüd pilkkontakti saavutamisele, teadsin, et see on meil veel nõrk ja eile see ühe trikiga saigi saatuslikuks, kuid mind see ei heiduta. Teades milline koer oli Lara 5 kuud tagasi (täitsa sõnakuulmatu, iga inimene, kes oma pilgu tema poole suunas pani tema lömitama). Eilne linnas käik rõõmustas. Kodus on Lara julgem, kuid nüüd on vaja õpetada suhtlema rohkem igas olukorras, nii nagu Pipi, et kui kutsun kohe tuleb ükskõik mis tegevus Pipil käsil on.
Nädalas mõned korrad saab pandud Liptonit sadula alla, käitub väga rahulikult ning kuulekalt. Järgmisel nädalal alustan kordetreeningutega.

Õnnes sügis oma soojuse ja heitlike vihmasadudega on andnud võimaluse palju tööd väljas teha. Naljakas mul pole aega olnud isegi talveund pidada.
Tegutseda metsas, siis puid lõhutud (kui vihma sadas). Liptonit hoolega sadula alla pandud. 
Kõige suurema kulutuse sai hetkel auto, eks auto on muutnud igapäeva elu ikka mugavaks ja kui seda üks päev pole, kohe probleem majas. Kuidas hakkama saada...

Ei oskagi kirjutada, et miks vahel pikk vahe tekib kirjutamisse. Lihtsalt pole millest kirjutada, kuna elu jookseb lihtsalt rööbastes kiirelt ja toimekalt. Eks auto probleem kallutas rohkem tema probleemide lahendamisele, kui seda oleks osanud keegi oodata. Ja kuna veel remonditöökojas olid muutunud juhtkond ja töötaja, siis tekitas see teatud segaduse õigemini kontrolliva hoiaku. Teada värk, kui oled korra kuskil autoremondiga kannatajaks olnud, siis kipub asi juba kontrolliva hoiaku nime all tegutsema. Nii nagu koolist tulnud last teepeal politsei kontrollis, et kas helkurid ja tuled ratastel olemas. Üldiselt sain väga pahaseks, olles võtnud mõned täiskasvanutega ühendust olen saanud oma seisukohale kindla seisukoha, pöörduda politseisse teatud nõudmisega. Jätta metsavahel liiklevad lapsed rahule.  Tänapäev on täis vastikuid ja halva mõttemaailmaga täidetud isikuid, kel puudub õiged hoiakud elule. Kuna juba meediakanalid kajastavad paksult äärmusest äärmusesse kriminaalseid sündmusi. Siis on mõned kes haaravad sealt endile häid ideid. Kuna laskudes Sherlock Holmsi või Hercule Poiroti dektetiivide ajastusse, siis sellised töömeetodid kahjuks ei kehti ja ei saavuta enam kahjuks häid tulemusi. 
Olen väga kriitiline ning vist täis kuhjatud negatiivsete emotsioonide lainetega. Lihtsalt teatud asjad ja tegevused on tekitanud ,,kisatõstmis meeleolu" leian, et minu vastu on käitutud ebaõigalselt. On palju asju, mis tekitavad ehmatavaid seisukordi ning muudavad ettevaatlikuks.