Juba ka kolmas advent selja taha jäänud ning detsember aastalõpu poole kiire sammuga rühib ja mina lihtsalt ei viitsi ja vahel tunne, et sõnad ja mõtted kuhugi kinni jäänud. Elu hobuste ja koerte keskel lihtsalt pole leidnud kõikidele asjadele kohe sõnu või lauseid, et need emotsioonid siia kanda. Plaane on palju mida tahaks teoks teha, kuid tunnen, et mõned asjad saabuvadki ja väga ootamatult. Muidugi teeme trenne, alustasin nüüd veel rakendisse käimist Liptonile selgitama. Peame suutma teise kevadiseks jõudluskatseks välja koolitada. 
Kuidas sujub Lara koolitus, väga lihtsalt. Reageerib kiirelt, kuid mul on veel vaja treenida, metsas käies kipub omapäi käima ja mulle see ei meeldi. Pean võtma eraldi rihma otsa, hetkel veel Pipil algamas iga 6 kuu tagant jooksukas ja juba oli esimene kosilane platsis, kes ausalt öeldes juba mu närvidele käima hakkas. Need koerad, kes steriliseeritud hüppas selga nimetasin tolle isase porno-staariks, kuna valimatta suhteid ja tegevusi, minu koerad eelistasid mängimist, kuid too topski elukas ei paistnud nende mängulisest loomusest üldse arusaavat. Mis kõige huvitavam ei tundnud ka omanik mingit huvi ilmutavat. Andsin asja lahendada sellisele inimesele, kes jäi nende inimeste suhtes neutraalseks (mul on olnud aastate eest kokkupuude, aga ühes teises valdkonnas), kuid teada värk, et kurjategijatel jääb eluks ajaks okas hinge, et kellegile vargusega vahele jäid.  Ise nimetan toda olukorda nii, et valel ajal vales kohas. Loodan, et toda koera niipea oma majas jälle kuuti kasutamas ei näe.